Sunday 16 February 2014

Your love goes on..

Esmaspäeva hommikul kooli minnes, avastasin, et iga lockeri peale oli pandud sticky note positiivse sõnumiga, meie kool on küll väike, aga umbes 400 note tuli ikkagi kellelgi teha. Päris armas üllatus.


Samuti toimus meil sellel päeval koolis aasta kolmas Blood Drive ehk inimesed Punasest Ristist tulevad kooli ja saab verd annetada. Algul pidi meil mäng olema esmaspäeval ning seetõttu treenerid ei lubanud kellelgi verd anda(peale vere andmist ei tohi samal päeval sporti teha), aga kuna see mäng lükkus edasi, siis otsustasin ikkagi anda verd. Kes ei tea, siis väiksest peale olen ma alati väga hullult kartnud vere andmist ja üldse süsti saamist.
Esmalt pidin täitma ära mingi küsitluse ja nad uurisid Eestit, aga lõpuks olin ikkagi sobilik doonor.
Päris hirmus oli ikkagi, aga elasin üle. Tracki treener andis ka samal ajal verd, naersin ta üle, sest tal oli pea keskel juustest kiilas koht. Ta vastas, et see läheb mulle hooaja alates paar extra lapi(ringi?) maksma staadionil. Ma usun, et tracki/kergejõustiku hooaeg tuleb täiega vinge, kuigi meil pole eriti palju tüdrukuid tiimis, kuna mu kool on pisike. Aga ikkagi, vähemalt lahedad tüdrukud teevad tracki, kuigi meil polegi ühtegi seniorit, kes tracki teeks.

Niiet tänu sellele vere andmisele ei saanudki viimases korvpalli trennis osaleda, kurb oli. Hooaeg ongi läbi JV jaoks, Varsityl on veel turniirid. Peale trenni tellisid treenerid pizzat ja värvisime ühes ruumis markeritega seinaplaate. Paljud kirjutasid igast lollusi seintele, niiet ilmselt üks sein värvitakse üle kevadel.

Luke ja Brooke said mu telefoni enda valdusesse mõneks minutiks..

Courtney ja Luke

Kõige sunnitum naeratus üldse, aga ära tegin!! Ühe korra peaks veel sellel aastal olema vähemalt blood drive. 

Ma ei oska kirjeldada, mis toimub. Ärge küsige. 


See sein läheb üle värvimisele..

Kõik need blokid jäetakse siiski alles. 
Pidi ikka Houghi ja Katie juurde tegema oma nimelise bloki
Chelsea ütles mulle ükspäev et: "I love you to death, but I don't think I have ever seen you without food. Did you eat that much in Estonia, too?" Jap. 
Kodus meil pidevalt naljad, et ma söön kõik toidu ära koguaeg jne, ükspäev isa ütles, et ta arvab, et ma vahetasin sp peret, et eelmises peres ei olnud piisavalt süüa.. 



Teisipäeval oli meil viimane mäng Fairbanksis, mis oli niii kaugel. Sõitsime üle tunni aja sinna. 
Mõlemad tiimid kaotasid. Mr.Christian kinkis mulle 2 kommikarpi ka, sest see oli mu viimane mäng.
Peale mängu riietusruumis kui treener ütles, et "I hope to see every single one of you next year again." vaatas Cheyenne mulle otsa ja tegi nii kurva näo pähe. Ulmeline. Õnneks otsustas ta ikkagi tracki ka teha, niiet vähemalt saame sedagi koos teha veel.

Kohutavalt ebamugav Cheesevagon nagu siin neid busse kutsutakse

Kolmapäeval polnudki enam trenni peale kooli, nii veider oli. Ei teadnudki nagu mida oma vaba ajaga teha, nii harjunud juba, et 5-6x nädalas mingi trenn siiski toimub. Õhtul läksin oma kiriku noorteõhtule vms esimest korda. Selline omapärane oli, umbes pooled noortest olid Junior High lapsed ehk 7.-8. klassi õpilased. Õnneks Jason(noortepastor) ütles, et lähinädalatel hakkavad kahes grupis tegema noortekaid, JH ja High School eraldi.
Kui ma ühes grupiarutelus osaledes paar lauset ütlesin, siis küsis keegi kohe, et kust ma pärit olen ja kõik olid hämmingus, üks kutt ütles isegi et. "wow, mulle ei jõua kohale, et sa oled Euroopast :D." Olgu.

Kõige lahedam on see, et mu kiriku noortegrupp läheb märtsi lõpus sellisele vingele kolmepäevasele konverentsile nagu Love Is Red. http://www.loveisred.net/
Mõned jutlustajad on seal päris kuulsad näod, nt Carl Lentz Hillsong NYC-st, Ohio State Univercity Jalgpalli peatreener Jim Tressel jpt. Mu isa nt ei uskunud, et J.Tressel seal kohal on, tundus liiga ulmeline tema jaoks.
Ööbime 2 ööd hotellis jne. Ootan juba.


Valentinipäev polnud midagi väga erilist siin, kuigi osadele tüdrukutele nende kutid lasid lilli tellida ehk siis need ootasid neid kooli offices koos õhupallidega. 1$ eest sai ka saata kellelegi Crushi nimelise karastusjoogi koos kaardiga.

Laupäeval käisime perega pisikese Suzie sünnipäevapeol ka. Midagi väga erilist ei toimunud. Vaatasime kuidas ta kinke avab ja sõime.



Hommikul kooli

Olime väga krampis ükspäev, sest isa otsustas vanainimest mängida ja pani endale Prestoni prillid pähe ning võttis Brooklynni mingi vana mütsi. Kuna ta töötab raadios, siis ta oskab nii hästi imiteerida hääli. Nii kurb, ta juba pidevalt räägib, et kuidas ma hakkan igatsema teda ja tema kiusamist kui tagasi Eestis olen.
Ükspäev ütles, et kui ma usasse tagasi tulen, siis parem olgu kodu mu esimene peatus.. 

Brookega. Kõigile meeldis mu kampsun.

Brooklynni emalt Trinalt saime kõik kinke, ma sain Hello Kitty pidjama püksid, komme ning To Die For Cupcake. HIIIGLASLIKUD on need alati, kuigi pildilt ehk ei tundu. 

Suzie megavinge tort

Pisike printsess sai 5 aastaseks!

Avasid kinke



People wait all week for Friday, all year for summer, all life for happiness. We are constantly trying to find satisfaction from things that over-promise, but under deliver. I am glad that I have discover Jesus - the only One, who can satisfy my soul, and who will give me joy and peace even when I'm going through hard times. His unconditional love and grace have turned my sorrow into beauty and I'm proud to be His princess. 




Üks hea laul ka selle postituse lõppu: Daniel Levi - Silent Streets





Sandra



2 comments:

  1. aaah, ma loen seda ja.. I feel you! Kõik need mixed emotions ja never feeling at home, sest su süda on kahes kohas korraga.
    See läheb paremaks ajaga, I promise.. ootame sind juba :)

    ReplyDelete
  2. Ohh, tead kui rõõmsaks see kommentaar mind tegi?! Nii mõnus lugeda ja teada, et keegi päriselt ka mõistab, sest sa ka ju võp olnud.
    Armas oled & igatsen sind :)!

    ReplyDelete