Kirjutan jällegi vähe läbisegi, kuid üritan põhilised sündmused kirja saada siia.
Mõni nädal tagasi oli meil tiimihommikusöök Kevlyni juures. Midagi väga erilist ei toimunud. Vahepeal oli küll tunne, et no miks inimesed nii lapsikud peavad olema. Tegelikult eks see tunne tuleb päris tihti, inimesed on väga labased. Tegime väikese tiiru Kevlyni snowmobile'ga ka.
Kevly,n ja Shae
Eelmisel pühapäeval käisime kirikus jälle Autumni, Brooke ning Calebiga. Peale seda kutsus Brooke mind tema ja ta kuti Calebiga jällegi snowmobilega sõitma. Tahtsin minna, sest Kevlyniga tegime ju ainult pisikese ringi.
Sõitsime juba Brooke juurde, kui isa helistas, et kas ma tahan vanaisa ja vanaemaga minna Ohio osariigi naiste college korvpallimängu vaatama, kuid oleksin pidanud kohe lahkuma, sest neile varem ei tulnud meelde mind kutsuda :D, oleks tegelikult võinud minna,. Arvatavasti sellist võimalust enam ei tule. Aga otsustasin siiski snowmobilega sõitmise kasuks,
Enne sõitma minekut sain endale väga veidrad riided selga, vähemalt oli soe, aga väga maamehe tunne oli küll :D. Igatahes selle snowmobilega oli päris vinge sõita. Või no tegelikult, yfu reeglites on kirjas, et ma ei tohi ise seda masinat sõita, kuid taga istuda võin. Mul on tunne, et seal taga on hullem istuda kui ise ees istudes ja juhtides. Sirgetel kihutades polnudki midagi väga hullu, kuid kurvides oli ikka küll päris ebakindel tunne.
Ega põldudel just liiga palju lund ka polnud, aga piisavalt. Vahepeal sõitsin Calebiga, vahepeal Brookega. Hiljem küsisin Brookelt, et kui kiiresti me umbes sõitsime, ta vastas mulle, et spidomeetri järgi 80mi/h ehk 128 km/h. Päris jubedalt suur kiirus minu jaoks, kuigi mulle meeldivad ekstreemsused. (Kuid siiski koos turvalisusega.)
Hiljem Caleb pidi tööle minema ning me Brookega läksime tuppa ning jõime kakaod koos vahukommimaitselise kreemiga. Nii hea oli.
Brooke ema professionaalsed pildid maakatest :))
Brooke ja Caleb
Vahepealsetel nädalatel on tegelikult väga mitu kurba sündmust olnud. Alustates Greta surmast, peale mille teadasaamist olin ikka küll üsna rivist väljas. Õnneks oli too päev usakate meelest lumetorm, niiet kõik trennid ja mängud peale kooli katkestati. Üsna jube päev oli. Avaldan kaastunnet kõigile ta lähedastele ning sõpradele.
Ühel hommikul üles ärgates nägin facebookist, et üks mu parimaid sõbrannasid Shavanna läheb ära meie koolist. Ta pidi alles järgmisel aastal kooli vahetama, kuid ta otsustas ikkagi kohe minna ära.
Teisipäev oli ta viimane päev koolis, ta andis õpetajatele õpikuid tagasi ning ütles head-aega neile.
Kuna mina hakkasin nutma, siis ajas see teisi ka nutma ning lõpuks istusin terve esimese tunni office's koos terve paki salvrätikutega. Katie, meie korvpallitiimi kapten tuli ja rääkis ka minuga. Nimelt Shavanna oli ka osa korvpallitiimist. Direktor tuli ka ja ütles mulle, et "If you want to talk with somebody, I'm here. It's my loss too, I worked very hard with this girl."
It really is true, you never know how much you love somebody until you are faced with the opportunity of losing them. I guess this is just another part of an exchange year: meeting new awesome people and regardless of how much I would like to drag some of them back to Estonia with me, it won't happen. Instead I have to learn how to leave them behind, without a guarantee to ever see them again. Although I have only know you few months, you will always have a special place in my heart. I hope that you will be happier at Harding and they better treat you well, or I will eat them . You will always be my special thug, no matter how long is the distance between us. So we better hang out A LOT while we still have time.
I love you to death, and I'm going to miss you like crazy!
Ühel päeval, kui väga külm oli, tuli ikkagi fire drill ka ära teha.
Mitu päeva on juba school cancel'id olnud, sest on liiga külm, teeolud on halvad või on liiga palju lund. (seda kõike muidugi ainult usakate mõistes). Niiet olen nautinud oma vabu päevi, kuigi mõnel päeval on nii, et kooli pole, aga trenn toimub ikkagi. Tavaliselt chillime lihtsalt Brooklynni ja Prestoniga hommikust õhtuni. Preston laulab ja mängib kitarri ja sööme ning üritame ikka midagi produktiivset ka ära teha.
Esmaspäeval saime teada, et ühe mu kooliõe Paige isa suri laupäeval, niiet läksime tema Calling Hours'ile. Põhimõtteliselt läksime lihtsalt sinna ja saime rääkida natuke Paigega ning see oligi üsna kõik. Vähemalt sai talle toeks olla ning teada anda, et oleme olemas. Nii kohutav, ei kujuta ette, mida ta läbi peab elama.
Prestoniga
Teisipäeva õhtul oli Zaci kasuisal midagi südamerütmihäirete taolist niiet ta viidi haiglasse. Nüüdseks on ta seisund stabiilne. Nii palju jubedaid asju nii lühikese aja jooksul..
Leidsin vennast mingi selfie oma telefonist ükspäev.
Mr. Christian tegi mulle kingituse ükspäev. Ta on üks maailmaarmas vana onu, kes kõikidel Ridgedale Rocketite kossumängudel käib. Ta sai alles paar nädalat tagasi teada, et ma võp olen ja seega kinkis ta mulle selle parempoolse käevõru. Ta üritab igal aastal senioritele kingid saada, aga mina sain ka. Teine päev sain veel pahkluu ümber kantava võru ka.
Juhtusin vähe lammas olema ükspäev
There is something fascinating about sunrises. It's like a daily reminder of God's grace for us and this just fills me with joy and hope, even on the coldest winter days.
Siinkohal hetkel lõpetangi. Hetkel pole tagasituleku kuupäev veel paigas, aga võimalik, et 50% vahetusaastast ongi juba möödas. Imelik ja ebausutav mõelda, et see tõsi on.
Stay tuned!
