Ohio State Women Basketball Game

Täna hommikul asusime pere ning tädi Angie perega Columbuse poole teele, et minna vaatama Ohio State Women Basketballi. Olime koosseisus mina, isa, onu Don, ema, Adam, tädi Angie, onu Randy, pisike Emily, Tory ning Whitney. Iga kord kui me ema džiibi võtame vaatab Adam alati samu filme otsast peale kuna seal autos on telekas. Ise kuulasin muusikat ja nautisin vaadet.

Kohale jõudes pidime umbes 5 minutit kõndima, et selle suure hooneni jõuda, kus mäng toimus. Usakad kõnnivad niiiii aeglaselt, endal oli päris jahe olla, sest mingeid jopesid siin väga ei kasutata ning täna polnud üldse enam nii külm. Nimelt enamus lund on ära sulanud kuna vahepeal oli väga soe ning sadas vihma. 

Hoone oli juba väljast vaadates päris suur. 

Ostsime piletid ning otsisime oma kohad ülesse. Õigemini küsisime abi kohtade leidmisel, sest seal oli niiiiiii palju erinevaid sektoreid, ma ei ole kindel, et need numbrid 0st algasid, aga numbrid nagu 100 ning 220 olid seal küll olemas. Areen mahutab pea 20 000 inimest. 

Ülihea elamuse sai sealt, kuigi kõik ütlesid, et poiste mängudel on niiii palju rohkem inimesi, kõik kohad on täis ning lisaks avatakse veel üks osa kõrgemal olevatest sektoritest, mis hetkel oli kaetud kardinatega?vms. 

Enne mängu tulid cheerleaderid, nii poisid kui tüdrukud ning sain natuke seda ka näha, mismoodi kõiki neid tüdrukuid loobitakse õhku ja värki, oli päris vinge. Bänd oli ka täiesti olemas. 

Mängude vahepeal võeti niiiii palju time-oute, mis polnud kummagi treeneri poolt võetud, vaid lihtsalt mängu korraldajate, et näidata erinevaid reklaame või teha erinevaid mänge, mille lõppeesmärk on siiski tooteid reklaamida. Näiteks käisid vahepeal cheerleaderid ringi ning loopisid Ohio State Basketball t-särke või siis ühel vaheajal loobiti mingeid jooke, et seda firmat promoda. 

Mäng ise oli päris hea, Buckeyed ehk Bucksid võitsid. Nemad on nn Ohio State maskotid. Kuna mängu lõpuks skoorisid Bucksid üle 60 punkti, said kõik endale McDonaldsi kupongi, millega saab tasuta friikartulid. Andsin oma isale selle. 

Poolajal mängisid u 6.klassi tüdrukud korvpalli, et midagi vaadata oleks ning peale mängu esinesid Marion Pleasant High Schoolist 5.-6. klassi tüdrukud oma hüpitsakavadega. Iseenesest oli see üliäge, nad mitte ei kasutanud tavalisi hüppenööre, vaid hästi pikki. Tegid igasuguseid vigurhüppeid, nt kasutasid mingeid palle ja muid põrkevahendeid, kus peal seista samal ajal kui nad hüppenööriga hüppasid. Raske kirjeldada. 

Kuigi igalpool jooksid koguaeg erinevad vilkuvad reklaamid ning kuna ma ise olen hetkel veidi haige(nohu ning peavalu), siis vahepeal polnud niii tore istuda seal, aga ikkagi väga väärt elamus. 

YFU Midyear orientation

Tere-tere.

Üritan kiirelt alustada sealt, kus viimati pooleli jäi. Eelmisel pühapäeval käisime terve perega minu kirikus ning Preston oli ka. Kõigile meeldis.
Esmaspäeval kooli polnud, sest oli Presidents Day. Teisipäeva hommikul kusagil kella 4st kuni 9ni polnud meil kodus elektrit. Õnneks polnud teed ka väga head, niiet kool jäeti ära.
Kolmapäeval oli mu kossutiimi varsity tiimil turniiri esimene mäng Millersporti vastu. Nad võitsid u 20 punktiga ning kõige lahedam oli see, et see oli nende tiimi kõige kõige viimane home game ning meie tiimi kapten ja senior Katie purustas meie kooli rekordi. Nimelt ta ta selles mängus 8 kolmepuntkiviset, eelmine rekord oli 7 kolmepunktiviset, kuigi seegi oli tema nimel tema sophamore aastast. Kõige vingem oli veel see, et ta viimane kolmapunktivise oli sooritatud siis kui mängida oli vaid alla 30 sekundi. Kõik olid niii rõõmsad. Ta sooritas uue kooli rekordi, oma high schooli karjääri viimase viske(koduväljakul) ning see oli mängu viimane vise. Väga paremat mängu poleks saanud ollagi tema jaoks. Olen õnnelik ta üle.

Neljapäeval peale kooli läksin isaga MCsporti, et vaadata kergejõustiku jooksmiseks naelikuid ja jooksutosse. Üks müüja oli tuttav kutt, aitas mulle kossupapud leida. Ta mäletas meid ka.
Mul tuli tahtmine Starbucksi minna, aga isa hakkas muidugi kohe mulle nalja tegema, et see on ammu kinni, kuna kell on paar minutit 6 läbi. Lõpuks suutis ta veel 2 müüjat sellesse valesse kaasata. Ma ei hakka siia midagi täpsemalt kirjutama, sest ega see teile lugedes nii või naa naljakas ei tunduks. Aga mulle lihtsalt nii meeldib mu isa huumor ja sarkasm. Ta on nii minu moodi ja me koguaeg teeme nalja üksteise kulul. K-o-g-u-a-e-g. Läksime ikkagi Starbucksi ka, ostsin karamelli jääkohvi endale, wii.
Pärast käisin veel ruttu Kroger'sis ka ning ostsin puuvilju, mida pidin nv'l toimuvale YFU orientatsioonile kaasa võtma. Poes töötas kutt, kes käib minu koolis, aga ma pole kunagi rääkinud temaga, seisis seal teise 2 noorega. Mulle meeldib USA juures see, et see on meganormaalne, kui sa lihtsalt hakkad nn suvaliste inimestega rääkima ja sealjuures kõik on sõbralikud. Mõnusalt randomid vestlused täiesti suvalistes kohtades.


Reedel peale kooli tuli Jacki ema mulle järgi ning alustasime oma trippi Lima poole. Jack on võp Uus-Meremaalt ning Jannis(Saksamaa) tuli ka meiega. Ta ema oli hästi armas ja naljakas. Käisime mäkist ka läbi ning kõik olid megaüllatunud jälle, et mis mõttes ma ei söö burki ega friikaid. Igav autos ei hakanud ja nalja sai. GPS meil ka korralikult ei töödanud, niiet sõitsime kuidagi umbes. Kohale jõudes ning pagasnikut avades lendasid muidugi kõik meie asjad välja ja saime neid patju, magamiskotte ja muid asju üles korjata ilusti.
Jäime veidi hiljaks ka, aga polnud väga hullu.

Sisenedes Franzi jooksis juba vastu mulle ning kallistasime ja panin oma asjad tüdrukute tuppa. Mul vedas, sain täiesti normaalse diivani ka endale magamiseks. Osad magasid kaheinimese diivanitel või siis üldse maas diivanipatjadel. Kuna see polnud originaalorientatsioon, siis oli seal kõigest 11? vahetusõpilast, aga sellegipoolest oli see üks suurepärane nädalavahetus.

Alustasime icebreakeritega ning lihtsalt tutvumismängudega, veidi awkward vaikus oli. Hiljem läks veidi paremaks. Nagu YFUkatega ikka, siis kuidagi koheselt saad sõpradeks kõigiga niiet juba esimese nn loengu ajal lamasime meie Kirsteniga(Taani) põrandal maas, samal ajal kui teised diivanitel istusid ning vaevlesime naerukrampides. Kirsteni isa loopis meid paberikuulidega, et me vait jääksime, aga me lihtsalt ei suutnud naermist lõpetada. Klappisime megahästi selle pliksiga, rääkisime ka hiljem, et tegelikult Eesti ja Taani pole ju üldse nii kaugel ning et peaks ikka külla minema üksteisele. Ta oli ülivaimustuses kui ma midagi rootsi keelset oma ajusoppidest välja kaevasin ja rääkisin talle. Ta ütles, et ma räägin täpselt nagu rootslane. Ha-ha.

Õhtuks telliti meile pizzat ka, sest kõik olid näljased. Me Kirsteniga vist muule enam ei keskenudnudki, ootasime ainult toitu. Muidu teemad, mida käsitlesime olid ala probleemidega toimetulek, aastale tagasivaatamine, isiklik areng jne. Kui kohustuslikud teemad olime läbinud, siis läksime poole seltskonnaga saali kossu mängima. Mina, Kirsten, Franzi, Simen, Jack, Jannis, Gregory, Nils. Mängisime 3 on 3 või siis 4 on 4, kuidas parajasti mängijaid oli. Nii lõbus oli ja üldse ma olin nii üllatunud, et ma nii palju punkte skoorisin. Imelik on tõlkida kõike korvpalliga seoses asju eesti keelde, sest et ma tean neid termineid ainult inglise keeles.
Peale tunniajast kossumängu mängisime veidi jalgpalli ka. Meie vabatahtlikud rääkisid hiljem kuidas me oleme ikka nii mitte usakad oma jalkaga. Me Franziga eelistasime küll kossu, aga
polnud hullu. Jooksime temaga kahekesti sokkides ringi, sest kummalgi polnud sobivaid spordijalatseid, pärast olid mõlemal jalad villis. It was all still so worth it though.
Teised tüdrukud istusid ja rääkisid lihtsalt juttu, lõpuks rääkisin veidi rohkem nendega ka.
Me Franziga olime viimased, kes magama läksid. Läksime vannituppa ning lõpuks oli kell u 12.30 kui üks vabatahtlikest tuli ja oli veidi kuri meie peale, et me endiselt ei maga, aga meil oli üsna naljakas, sest seal vannitoast kostus pidevalt veidraid hääli ja üldse on alati nii lõbus teiste võpidega olla.
Komberdasime pimedas tagasi oma tubadesse ning jäime magama. Franzi on 180 cm pikk tüdruk ning tema sai endale kaheinimese diivani. Hommikul kurtis ta mulle, et tal kõik kohad valutavad :D.

Hommikul oli kella 8 paiku äratus, olime Franzi ning Kirsteniga kõige viimased, kes püsti said. Tegime endale Caramel Cappuccinot ka ning läksime kööki. Süüa oli väga palju. Nutella oli põhiline.
Jällegi olid kohustuslikud teemad, millest pidime rääkima. Tegelikult need yfu "loengud" polnudki niivõrd loengud kui rohkem arutelud. Kõik olid uimased ning väga aktiivne arutelu polnud. Rääkisime veel sellest, mis meil ees on ning motivatsioonist. Hiljem said kõik endale ühe vabatahtliku ka, kellega nelja silma all rääkida saime. Väga mõnus oli, sai lihtsalt arutada oma vahetusaastat jne.

Hiljem tegime veel pilte ning ma andsin vabatahtlikele Kalevi tiramisumaitselise šokolaadi koos oma tänusõnadega, et nad viitsivad panustada meisse ning teha meile nii toredaid üritusi. Meeletult armast tagasisidet sain ka neilt, nt "Students like you are the reason why are we enjoying these orientatsions." ja mõni tuli ja kallistas ning ütles, kui õnnelik ta on, et ma ikka peret vahetasin ning mul nüüd nii hästi läheb. Positiivne. Muidu hiljem küsides kiitsid kõik megalt Kalevi šokolaadi.

Lõpuks saime veel kirjutada kõiki kohta posiitvseid kirjakesi ning panime need paberilipikud õhupalli sisse ning kui meil kurb tuju on, siis peame need õhupallid katki tegema ja lugema, mis meie kohta kirjutati. See oli nii armas idee.

Hästi kurb on tegelikult, et ma sellele East Coast Tripile minna ei saa, mis on nädalaajane tripp yfukatega Washingtoni, New Yorki ja Philadelphiasse. Kirsten ja Anja lähevad ka sinna, nii tahaks näha neid uuesti ja nendega nädala aega veeta. Ja muidugi teiste megakhuulide võpidega. Kirsten oli ka nii kurb, et ma ei lähe sinna. No pole midagi teha. Elab üle.

Rääkisime veel nii kaua kui meil aega oli ning kell 3 tuli mu isa mulle, Jackile ja Jannisele järgi. Kurb oli lahkuda. Võimalik, et lähen millalgi Jacki ning ta vennaga lumelauatama. Nad kutsusid ning ma täiega tahaks minna. Eks näeb.

Mul oli niii imeline nädalavahetus ning homme läheme vanaisa ja vanaemaga Ohio State korvpallimängu vaatama. JESSS!

Meie grupp vasakult esimene rida: Sandra(Saksamaa), Kirsten(Taani), Anna(Austria), Marie(Tšehhoslovakkia), Gregory(Šveits), Marie(Saksamaa), Anja(Saksamaa), Sandra(Eesti). 

Tagumises reas vasakult: Franzi(Saksamaa), Simen(Norra), Jannis(Saksamaa), Jack(Uus-Meremaa), Nils(ei suuda meenutada, kust ta pärit oli.)

Jäime veits hiljaks oma naljapildi fotole püüdmisega, ilmselgelt kõige väärakamad Franziga :)

My girls :)

Anja, Marie, Anna, Marie, Sandra, Franzi, mina

Kõige kõige lemmikum sakslane - Franzi 

Väga homeless näen välja, aga pole hullu. 

Mu üks esimesi lauseid ruumi sisenedes oli Anjale, et mul on sama pusa ning me peaksime hiljem twinning pildi tegema. Mu pisike armas sakslane. 

Ja kõige nunnum  naerupallist taanlane Kirsten!!!

Uskumatu, et ainult 5 kuud on veel olla siin. Samas ei tundu niiii lühike aeg, aga siiski ilmselt tegelikkuses läheb see ülimalt kiiresti.

Your love goes on..

Esmaspäeva hommikul kooli minnes, avastasin, et iga lockeri peale oli pandud sticky note positiivse sõnumiga, meie kool on küll väike, aga umbes 400 note tuli ikkagi kellelgi teha. Päris armas üllatus.

Samuti toimus meil sellel päeval koolis aasta kolmas Blood Drive ehk inimesed Punasest Ristist tulevad kooli ja saab verd annetada. Algul pidi meil mäng olema esmaspäeval ning seetõttu treenerid ei lubanud kellelgi verd anda(peale vere andmist ei tohi samal päeval sporti teha), aga kuna see mäng lükkus edasi, siis otsustasin ikkagi anda verd. Kes ei tea, siis väiksest peale olen ma alati väga hullult kartnud vere andmist ja üldse süsti saamist.
Esmalt pidin täitma ära mingi küsitluse ja nad uurisid Eestit, aga lõpuks olin ikkagi sobilik doonor.
Päris hirmus oli ikkagi, aga elasin üle. Tracki treener andis ka samal ajal verd, naersin ta üle, sest tal oli pea keskel juustest kiilas koht. Ta vastas, et see läheb mulle hooaja alates paar extra lapi(ringi?) maksma staadionil. Ma usun, et tracki/kergejõustiku hooaeg tuleb täiega vinge, kuigi meil pole eriti palju tüdrukuid tiimis, kuna mu kool on pisike. Aga ikkagi, vähemalt lahedad tüdrukud teevad tracki, kuigi meil polegi ühtegi seniorit, kes tracki teeks.

Niiet tänu sellele vere andmisele ei saanudki viimases korvpalli trennis osaleda, kurb oli. Hooaeg ongi läbi JV jaoks, Varsityl on veel turniirid. Peale trenni tellisid treenerid pizzat ja värvisime ühes ruumis markeritega seinaplaate. Paljud kirjutasid igast lollusi seintele, niiet ilmselt üks sein värvitakse üle kevadel.

Luke ja Brooke said mu telefoni enda valdusesse mõneks minutiks..

Courtney ja Luke

Kõige sunnitum naeratus üldse, aga ära tegin!! Ühe korra peaks veel sellel aastal olema vähemalt blood drive. 

Ma ei oska kirjeldada, mis toimub. Ärge küsige. 

See sein läheb üle värvimisele..

Kõik need blokid jäetakse siiski alles. 

Pidi ikka Houghi ja Katie juurde tegema oma nimelise bloki

Chelsea ütles mulle ükspäev et: "I love you to death, but I don't think I have ever seen you without food. Did you eat that much in Estonia, too?" Jap. 

Kodus meil pidevalt naljad, et ma söön kõik toidu ära koguaeg jne, ükspäev isa ütles, et ta arvab, et ma vahetasin sp peret, et eelmises peres ei olnud piisavalt süüa.. 

Teisipäeval oli meil viimane mäng Fairbanksis, mis oli niii kaugel. Sõitsime üle tunni aja sinna. 

Mõlemad tiimid kaotasid. Mr.Christian kinkis mulle 2 kommikarpi ka, sest see oli mu viimane mäng.
Peale mängu riietusruumis kui treener ütles, et "I hope to see every single one of you next year again." vaatas Cheyenne mulle otsa ja tegi nii kurva näo pähe. Ulmeline. Õnneks otsustas ta ikkagi tracki ka teha, niiet vähemalt saame sedagi koos teha veel.

Kohutavalt ebamugav Cheesevagon nagu siin neid busse kutsutakse

Kolmapäeval polnudki enam trenni peale kooli, nii veider oli. Ei teadnudki nagu mida oma vaba ajaga teha, nii harjunud juba, et 5-6x nädalas mingi trenn siiski toimub. Õhtul läksin oma kiriku noorteõhtule vms esimest korda. Selline omapärane oli, umbes pooled noortest olid Junior High lapsed ehk 7.-8. klassi õpilased. Õnneks Jason(noortepastor) ütles, et lähinädalatel hakkavad kahes grupis tegema noortekaid, JH ja High School eraldi.
Kui ma ühes grupiarutelus osaledes paar lauset ütlesin, siis küsis keegi kohe, et kust ma pärit olen ja kõik olid hämmingus, üks kutt ütles isegi et. "wow, mulle ei jõua kohale, et sa oled Euroopast :D." Olgu.

Kõige lahedam on see, et mu kiriku noortegrupp läheb märtsi lõpus sellisele vingele kolmepäevasele konverentsile nagu Love Is Red. http://www.loveisred.net/
Mõned jutlustajad on seal päris kuulsad näod, nt Carl Lentz Hillsong NYC-st, Ohio State Univercity Jalgpalli peatreener Jim Tressel jpt. Mu isa nt ei uskunud, et J.Tressel seal kohal on, tundus liiga ulmeline tema jaoks.
Ööbime 2 ööd hotellis jne. Ootan juba.


Valentinipäev polnud midagi väga erilist siin, kuigi osadele tüdrukutele nende kutid lasid lilli tellida ehk siis need ootasid neid kooli offices koos õhupallidega. 1$ eest sai ka saata kellelegi Crushi nimelise karastusjoogi koos kaardiga.

Laupäeval käisime perega pisikese Suzie sünnipäevapeol ka. Midagi väga erilist ei toimunud. Vaatasime kuidas ta kinke avab ja sõime.

Hommikul kooli

Olime väga krampis ükspäev, sest isa otsustas vanainimest mängida ja pani endale Prestoni prillid pähe ning võttis Brooklynni mingi vana mütsi. Kuna ta töötab raadios, siis ta oskab nii hästi imiteerida hääli. Nii kurb, ta juba pidevalt räägib, et kuidas ma hakkan igatsema teda ja tema kiusamist kui tagasi Eestis olen.

Ükspäev ütles, et kui ma usasse tagasi tulen, siis parem olgu kodu mu esimene peatus.. 

Brookega. Kõigile meeldis mu kampsun.

Brooklynni emalt Trinalt saime kõik kinke, ma sain Hello Kitty pidjama püksid, komme ning To Die For Cupcake. HIIIGLASLIKUD on need alati, kuigi pildilt ehk ei tundu. 

Suzie megavinge tort

Pisike printsess sai 5 aastaseks!

Avasid kinke

People wait all week for Friday, all year for summer, all life for happiness. We are constantly trying to find satisfaction from things that over-promise, but under deliver. I am glad that I have discover Jesus - the only One, who can satisfy my soul, and who will give me joy and peace even when I'm going through hard times. His unconditional love and grace have turned my sorrow into beauty and I'm proud to be His princess. 

Üks hea laul ka selle postituse lõppu: Daniel Levi - Silent Streets

Sandra

Mida vahetusaasta mulle õpetanud on?

Esmalt mainiksin ära, et lõpuks sai ka minu blogil 20 000 vaatamist täis. Tore on näha, et inimesi endiselt huvitab, mis ma teen ning kuidas mul läheb :). Aitäh, Teile!

Reedel oli poistel viimane home game Northmore vastu. Võitsime 74-51. Kõige toredam selle mängu juures oli see, et Franzi, võp Saksamaalt käib Northmores ning ta tuli mängu vaatama. JV mängu ajal istusin meie kooli student sectionis, kui Kerry järsku mulle karjus, et mu sõbranna on kohal. Mängude vahepeal jooksime mõlemad Franziga üle saali ning kallistasime. Ülejäänud mängu istusin temaga ning rääkisime juttu. Vahepeal oli natuke veider, kui teised student sectionist "SANDRA!" karjusid ning seejärel kõik meile lehvitasid, aga sai jällegi naerda. 

Need, kes pole vahetusõpilased olnud,(eriti ainsad oma koolis) et mõista ilmselt seda tunnet kui näed jälle teist võpi, kes mõistab sind paremini kui ükski kohalik. 

Palju naermist ja palju kallistamist. Ning muidugi erinevatele tiimidele kaasa elamine käis kõik asja juurde.

Võin julgelt väita, et Franziga suhtlen usas olevatest võpidest raudselt kõoge rohkem( Eesti võpid välja arvatuna). Ta kutsus mind millalgi järgmine suvi külla ka talle Saksamaale ning ta ise tahaks Eestisse ka tulla. 

Megavinge oleks teda jälle näha, sest me klapime lihtsalt nii hästi. 

Mu lemmik Saksa võp on ta ning neid Saksa võpe on siin (üldse igalpool) ikka piisavalt. 

Nii palju inimesi pole ammu meie mängudel olnud. Isa ütles, et kui tema üles kasvas, oli see tavaline nähtus Ridgedales. 

Mini cheer camp esinemas ehk põhjus miks nii palju inimesi kohal oli + parents night oli ka veel. 

Oma kõige armsama sakslasega.

Laupäeval oli meil mäng @Mount Gilead, Varsity skoor esimese poolaja lõppedes oli 5-50 nende kasuks. Lootsime Jake ja Jasoniga, et "Triple Digits" ehk 100 ikka ära tuleks, aga treener hakkas neid mängijaid mängu panema, kes muidu JV mängivad, aga riietuvad ka Varsity Jersey'desse Varsity mängu ajaks, niiet üle 75 vms ei vedanud välja skoor. JV võitis ka, je.

Pühapäeval ehk täna käisin jälle kirikus, mulle nii meeldib see kogudus ikka. Seekord oli keegi külalisjutlustaja Atlantast kohal. 

Pärast käisime Krogersis ka, jubepalju roosasis ja punaseid asju oli.

Ega palju muidu juhtunud polegi, paar üritust ja kohta on hetkel mõttes, kuhu väga väga tahaks minna, aga ei kirjuta siia midagi ennem, kui asjad kindlad on. Loodan parimat. 

Kirjutaks veel sellest, kuidas see vahetusaasta on mulle niiii tohutult palju õpetanud ning hoolimata sellest, et on aegu, kus ma ei mõista, miks ma just siin pisikeses kohas ning selles vanas koolis lõpetasin, olen ma siiski tegelikult rahul sellega, et ma hetkel siin olen. Suurimad tänud mu armsatele vanematele, tänu kellele ma hetkel üldse siin Ameerikas saan olla.  

Aitäh issi, et sa hoolimata oma arvamusest lubasid siiski minul teha selle lõpliku otsuse, kuhu riiki ma vahetusaastale minna tahan. Aitäh emme, et sa alati mulle toeks olid. 

Aitäh Teile, mu nunnud vanemad, et te mu unistuste teokssaamist toetate. 

I am blessed, and it has nothing to do with luck. Õnnelik.

See on nii imeline, kuidas vahetusaasta õpetab sind hindama asju, mida ma varem võtsin iseenesest mõistetavana. See  kogemus aitab mul olla tänulik ka väikeste asjade eest ning avab silmad nägemaks maailma teise nurga alt. 

Üha enam ja enam avastan end naeratamas pisikeste asjade pärast. Hommikune päike teeb tuju nii rõõmsaks või taevast alla sadav lumi tekitab hubase tunde, ka siis kui olen ainuke inimene, kellele see lumi meeldib. Ning ma ei saa mainimata jätta, et Eestis olin ma viimane inimene, kes lumega pistmist tahtis teha. Nüüd aga ei suuda oodata, et saaks taaskord lumekelguga?snowmobilega kihutama minna, lumelauaga sõitmise ära õppida ning mägedesse trippima minna. Või mõnikord hoopis tuppa kamina äärde peitu pugeda ja aknast lumesadu nautida. 

Hindan rohkem selliseid väikeseid asju nagu näiteks oma Eestis olevat laia voodit ja oma enda tuba. Või hoopis seda, et isa sammud öösel kell 3 tööle minnes või õe 5:30 helisev äratuskell ei ärata mind ülesse. Eestis olles oli see täiesti minu otsustada, mis kell ma oma toas tuled ära kustutan. Brooklynniga tuba jagades olen pidanud rohkem õppima ka teistega arvestama, või mõnikord hoopis tule põledes magama jääma. Tunnen puudust ka Eesti ÜLIkiirest internetist, mis stabiilsena püsib, selle asemel et 15 korda päevas ära kaduda mõneks minutiks. Sellest, et kui Tommi imelisi videosid high qualityga vaadata, siis oli see koheselt võimalik, siin aga pean isegi kvaliteedi muutmisel 144 peale ootama, et video laeks. Rääkimata mõne tunni ajase video vaatamisest. Oskan nüüd hinnata rohkem isegi seda, et mul Eestis alati telefonil levi oli, hetkel koolis või mu enda toas näiteks vaatab mulle enamasti iPhonest ette tekst No Signal. 

See hoopis teises peres elammine on samuti huvitav kogemus. Kuigi tegelikult ei ütle ma enam Beard'ide pere kohta teine pere, sest nad on samuti minu pere. See on huvitav, mida armastus teeb ja kuidas see inimesi lähemale toob. 

Naljakas, kuidas sellel sügisel polnud neist kellelgi aimu, et nende juurde kolib kusagilt pisikeselt maalt keegi hoopis teistsuguse maailmavaatega karakter. Samuti olin mina veendunud, et mina olen üks nendest võpidest, kel perevahetusega tegemist teha ei tule. 

Aga hetkel olen väga rahul. Ma poleks osanud endale paremat pere soovida, kui mul on. 

Kuid ma ei saa mainimata jätta, et vahetusaastal tuleb palju ette ka pettumusi.

Hoolimata sellest, et mõned teist arvavad ehk, et mu elu ongi üks "American Dream" 24/7, võiksin ma soovi korral siia üsna korraliku listi oma elus olevatest negatiivsetest asjadest teha. Pettumusi tuleb ette ikka ja jälle, mõned neist suuremad, teised pisemad. Kuid tuleb õppida näha positiivseid asju oma elus, sest neid on tegelikult meeletult palju rohkem. Ning tegelikult ma ju tean, et just raskused on need, mis kasvatavad mind kõige rohkem. 

Üks asi veel, mida ma kindlasti palju rohkem hindama olen hakanud, on minu kogudus. Need inimesed ja nendevaheline armastus. Nende hoolivad südamed. 

Tegelikult üleüldse mu sõbrad üle Eesti, mitte ainult Onoored, ma olen nii õnnelik, et mul on nii palju imelisi sõpru. 

Eks ma muidugi mingil määral igatsen oma sõpru ja peret, kuid teisest küljest, mul on kõigest loetud kuud jääda siin Ameerikas ning üritan võtta maksimuni igast päevast, kuigi siiani pole veel kohale jõudnud, et aega polegi enam nii palju. Kes teab, millal, kas ja keda ma jälle uuesti näen. 

Igatahes olen ma endas nii palju uusi külgi avastanud nende siin veedetud kuude jooksul. Üks asi, mille välja tooksin on seiklushimu ning soov reisida. Kuigi minus on tekkinud varasemalt tugevam armastus Eesti vastu, on samal ajal ka kasvanud soov mööda maailma rännata, näha uusi kohti ja inimesi ning avardada oma silmaringi.

I am an exchange student. How do you know what is a dream if you never accomplished one. How do you know what is an adventure if you never took part in one. How do you know what is anguish if you never said goodbye to your family and friends with your eyes full of tears. How do you know what is being desperate, if you never arrived in a place alone and could not understand a word of what everyone else was saying. How do you know what is diversity if you never lived under the same roof with people from all over the world? How do you know what is tolerance, if you never had to get used to something different even if you didn’t like it. How do you know what is autonomy, if you never had the chance to decide something by yourself? How do you know what it means to grow up, if you never stopped being a child to start a new course? How do you know what is to be helpless, if you never wanted to hug someone and had a computer screen to prevent you from doing it. How do you know what is distance, if you never, looking at a map, said “ I am so far away”. How do you know what is a language, if you never had to learn one to make friends. How do you know what is patriotism, if you never shouted “ I love my country” holding a flag in your hands. How do you know what is the true reality, if you never had the chance to see a lot of them to make one. How do you know what is an opportunity, if you never caught one. How do you know what is pride, if you never experienced it for yourself at realizing how much you have accomplished. How do you know what is to seize the day, if you never saw the time running so fast. How do you know what is a friend, if the circumstances never showed you the true ones. How do you know what is a family, if you never had one that supported you unconditionally . How do you know what are borders, if you never crossed yours , to see what there was on the other side. How do you know what is imagination, if you never thought about the moment when you would go back home. How do you know the world, if you have never been an exchange student? 

S.