Sunday 23 February 2014

YFU Midyear orientation

Tere-tere.

Üritan kiirelt alustada sealt, kus viimati pooleli jäi. Eelmisel pühapäeval käisime terve perega minu kirikus ning Preston oli ka. Kõigile meeldis.
Esmaspäeval kooli polnud, sest oli Presidents Day. Teisipäeva hommikul kusagil kella 4st kuni 9ni polnud meil kodus elektrit. Õnneks polnud teed ka väga head, niiet kool jäeti ära.
Kolmapäeval oli mu kossutiimi varsity tiimil turniiri esimene mäng Millersporti vastu. Nad võitsid u 20 punktiga ning kõige lahedam oli see, et see oli nende tiimi kõige kõige viimane home game ning meie tiimi kapten ja senior Katie purustas meie kooli rekordi. Nimelt ta ta selles mängus 8 kolmepuntkiviset, eelmine rekord oli 7 kolmepunktiviset, kuigi seegi oli tema nimel tema sophamore aastast. Kõige vingem oli veel see, et ta viimane kolmapunktivise oli sooritatud siis kui mängida oli vaid alla 30 sekundi. Kõik olid niii rõõmsad. Ta sooritas uue kooli rekordi, oma high schooli karjääri viimase viske(koduväljakul) ning see oli mängu viimane vise. Väga paremat mängu poleks saanud ollagi tema jaoks. Olen õnnelik ta üle.

Neljapäeval peale kooli läksin isaga MCsporti, et vaadata kergejõustiku jooksmiseks naelikuid ja jooksutosse. Üks müüja oli tuttav kutt, aitas mulle kossupapud leida. Ta mäletas meid ka.
Mul tuli tahtmine Starbucksi minna, aga isa hakkas muidugi kohe mulle nalja tegema, et see on ammu kinni, kuna kell on paar minutit 6 läbi. Lõpuks suutis ta veel 2 müüjat sellesse valesse kaasata. Ma ei hakka siia midagi täpsemalt kirjutama, sest ega see teile lugedes nii või naa naljakas ei tunduks. Aga mulle lihtsalt nii meeldib mu isa huumor ja sarkasm. Ta on nii minu moodi ja me koguaeg teeme nalja üksteise kulul. K-o-g-u-a-e-g. Läksime ikkagi Starbucksi ka, ostsin karamelli jääkohvi endale, wii.
Pärast käisin veel ruttu Kroger'sis ka ning ostsin puuvilju, mida pidin nv'l toimuvale YFU orientatsioonile kaasa võtma. Poes töötas kutt, kes käib minu koolis, aga ma pole kunagi rääkinud temaga, seisis seal teise 2 noorega. Mulle meeldib USA juures see, et see on meganormaalne, kui sa lihtsalt hakkad nn suvaliste inimestega rääkima ja sealjuures kõik on sõbralikud. Mõnusalt randomid vestlused täiesti suvalistes kohtades.


Reedel peale kooli tuli Jacki ema mulle järgi ning alustasime oma trippi Lima poole. Jack on võp Uus-Meremaalt ning Jannis(Saksamaa) tuli ka meiega. Ta ema oli hästi armas ja naljakas. Käisime mäkist ka läbi ning kõik olid megaüllatunud jälle, et mis mõttes ma ei söö burki ega friikaid. Igav autos ei hakanud ja nalja sai. GPS meil ka korralikult ei töödanud, niiet sõitsime kuidagi umbes. Kohale jõudes ning pagasnikut avades lendasid muidugi kõik meie asjad välja ja saime neid patju, magamiskotte ja muid asju üles korjata ilusti.
Jäime veidi hiljaks ka, aga polnud väga hullu.

Sisenedes Franzi jooksis juba vastu mulle ning kallistasime ja panin oma asjad tüdrukute tuppa. Mul vedas, sain täiesti normaalse diivani ka endale magamiseks. Osad magasid kaheinimese diivanitel või siis üldse maas diivanipatjadel. Kuna see polnud originaalorientatsioon, siis oli seal kõigest 11? vahetusõpilast, aga sellegipoolest oli see üks suurepärane nädalavahetus.

Alustasime icebreakeritega ning lihtsalt tutvumismängudega, veidi awkward vaikus oli. Hiljem läks veidi paremaks. Nagu YFUkatega ikka, siis kuidagi koheselt saad sõpradeks kõigiga niiet juba esimese nn loengu ajal lamasime meie Kirsteniga(Taani) põrandal maas, samal ajal kui teised diivanitel istusid ning vaevlesime naerukrampides. Kirsteni isa loopis meid paberikuulidega, et me vait jääksime, aga me lihtsalt ei suutnud naermist lõpetada. Klappisime megahästi selle pliksiga, rääkisime ka hiljem, et tegelikult Eesti ja Taani pole ju üldse nii kaugel ning et peaks ikka külla minema üksteisele. Ta oli ülivaimustuses kui ma midagi rootsi keelset oma ajusoppidest välja kaevasin ja rääkisin talle. Ta ütles, et ma räägin täpselt nagu rootslane. Ha-ha.

Õhtuks telliti meile pizzat ka, sest kõik olid näljased. Me Kirsteniga vist muule enam ei keskenudnudki, ootasime ainult toitu. Muidu teemad, mida käsitlesime olid ala probleemidega toimetulek, aastale tagasivaatamine, isiklik areng jne. Kui kohustuslikud teemad olime läbinud, siis läksime poole seltskonnaga saali kossu mängima. Mina, Kirsten, Franzi, Simen, Jack, Jannis, Gregory, Nils. Mängisime 3 on 3 või siis 4 on 4, kuidas parajasti mängijaid oli. Nii lõbus oli ja üldse ma olin nii üllatunud, et ma nii palju punkte skoorisin. Imelik on tõlkida kõike korvpalliga seoses asju eesti keelde, sest et ma tean neid termineid ainult inglise keeles.
Peale tunniajast kossumängu mängisime veidi jalgpalli ka. Meie vabatahtlikud rääkisid hiljem kuidas me oleme ikka nii mitte usakad oma jalkaga. Me Franziga eelistasime küll kossu, aga
polnud hullu. Jooksime temaga kahekesti sokkides ringi, sest kummalgi polnud sobivaid spordijalatseid, pärast olid mõlemal jalad villis. It was all still so worth it though.
Teised tüdrukud istusid ja rääkisid lihtsalt juttu, lõpuks rääkisin veidi rohkem nendega ka.
Me Franziga olime viimased, kes magama läksid. Läksime vannituppa ning lõpuks oli kell u 12.30 kui üks vabatahtlikest tuli ja oli veidi kuri meie peale, et me endiselt ei maga, aga meil oli üsna naljakas, sest seal vannitoast kostus pidevalt veidraid hääli ja üldse on alati nii lõbus teiste võpidega olla.
Komberdasime pimedas tagasi oma tubadesse ning jäime magama. Franzi on 180 cm pikk tüdruk ning tema sai endale kaheinimese diivani. Hommikul kurtis ta mulle, et tal kõik kohad valutavad :D.

Hommikul oli kella 8 paiku äratus, olime Franzi ning Kirsteniga kõige viimased, kes püsti said. Tegime endale Caramel Cappuccinot ka ning läksime kööki. Süüa oli väga palju. Nutella oli põhiline.
Jällegi olid kohustuslikud teemad, millest pidime rääkima. Tegelikult need yfu "loengud" polnudki niivõrd loengud kui rohkem arutelud. Kõik olid uimased ning väga aktiivne arutelu polnud. Rääkisime veel sellest, mis meil ees on ning motivatsioonist. Hiljem said kõik endale ühe vabatahtliku ka, kellega nelja silma all rääkida saime. Väga mõnus oli, sai lihtsalt arutada oma vahetusaastat jne.

Hiljem tegime veel pilte ning ma andsin vabatahtlikele Kalevi tiramisumaitselise šokolaadi koos oma tänusõnadega, et nad viitsivad panustada meisse ning teha meile nii toredaid üritusi. Meeletult armast tagasisidet sain ka neilt, nt "Students like you are the reason why are we enjoying these orientatsions." ja mõni tuli ja kallistas ning ütles, kui õnnelik ta on, et ma ikka peret vahetasin ning mul nüüd nii hästi läheb. Positiivne. Muidu hiljem küsides kiitsid kõik megalt Kalevi šokolaadi.

Lõpuks saime veel kirjutada kõiki kohta posiitvseid kirjakesi ning panime need paberilipikud õhupalli sisse ning kui meil kurb tuju on, siis peame need õhupallid katki tegema ja lugema, mis meie kohta kirjutati. See oli nii armas idee.

Hästi kurb on tegelikult, et ma sellele East Coast Tripile minna ei saa, mis on nädalaajane tripp yfukatega Washingtoni, New Yorki ja Philadelphiasse. Kirsten ja Anja lähevad ka sinna, nii tahaks näha neid uuesti ja nendega nädala aega veeta. Ja muidugi teiste megakhuulide võpidega. Kirsten oli ka nii kurb, et ma ei lähe sinna. No pole midagi teha. Elab üle.

Rääkisime veel nii kaua kui meil aega oli ning kell 3 tuli mu isa mulle, Jackile ja Jannisele järgi. Kurb oli lahkuda. Võimalik, et lähen millalgi Jacki ning ta vennaga lumelauatama. Nad kutsusid ning ma täiega tahaks minna. Eks näeb.

Mul oli niii imeline nädalavahetus ning homme läheme vanaisa ja vanaemaga Ohio State korvpallimängu vaatama. JESSS!




Meie grupp vasakult esimene rida: Sandra(Saksamaa), Kirsten(Taani), Anna(Austria), Marie(Tšehhoslovakkia), Gregory(Šveits), Marie(Saksamaa), Anja(Saksamaa), Sandra(Eesti). 
Tagumises reas vasakult: Franzi(Saksamaa), Simen(Norra), Jannis(Saksamaa), Jack(Uus-Meremaa), Nils(ei suuda meenutada, kust ta pärit oli.)


Jäime veits hiljaks oma naljapildi fotole püüdmisega, ilmselgelt kõige väärakamad Franziga :)


My girls :)
Anja, Marie, Anna, Marie, Sandra, Franzi, mina

Kõige kõige lemmikum sakslane - Franzi 
Väga homeless näen välja, aga pole hullu. 

Mu üks esimesi lauseid ruumi sisenedes oli Anjale, et mul on sama pusa ning me peaksime hiljem twinning pildi tegema. Mu pisike armas sakslane. 


Ja kõige nunnum  naerupallist taanlane Kirsten!!!



Uskumatu, et ainult 5 kuud on veel olla siin. Samas ei tundu niiii lühike aeg, aga siiski ilmselt tegelikkuses läheb see ülimalt kiiresti.

No comments:

Post a Comment