2 kuud, esimene kõrvitsa carvimine ning minu kirju sügis.

Esmaspäeval ning kolmapäeval oli mul korvpalli trenn. Hooaeg pole veel alanud, algab reedel, seega hetkel on vaid conditioning treeningud olnud. Treener on meil ülilahe mees, ta on Euroopas reisinud, Prantsusmaad ja Saksamaad külastanud, niiet ta silmaring on veidi laiem kui enamusel ameeriklastel. Saime ilusti läbi ning tal on hea huumor, see on põhiline! Ega ma hetkel veel midagi väga korvpalliga teha ei oska, aga ta ütles, et seda on näha, et ma olen kiire õppija, niiet loodame parimat. Kui see kellelegi midagi ütleb, siis mu positsioon on post player , mulle endale see väga palju ei ütle ausalt öeldes :D. 


Panen siia paar random pilti ka, mis Shae ning Jacobiga tegime, kuna meil oli neid vaja meie reklaamiks. 

Peaaegu igapäev olen Haydeniga trenni teinud peale tunde, Devan liitub ka alati poolepealt. Ega rohkem ei mäletagi sellest väga midagi, et viimane kord lollitasime päris palju. Loopisime Haydeniga üksteist selle suure ja pehme täispuhutava trennipalliga või mängisime sellega kossu. Vahepeal joonistasin tahvlile kaelkirjakuid ning kirjutasin nii paljudes keeltes, kui vähegi midagi oskasin. Hiljem joonistasin markeriga Haydeni kõhule ta sixpacki jooned välja, olime kõik üsna imestunud, et ta seda teha lubas. Ta ise kaasaarvatud. Üllataval kombel sai ta need jooned maha, tegelikult pidi ta veel teise trenni minema peale jõusaali. 
Meie trenn lõppes sellega, et Hayden tõstis mu õhku ning käis minuga paar minutit mööda jõusaali ringi. Probleemid liiga tugevate poistega. Devan oli põrandal maas ja naeris, sest mina naersin ja karjusin vaheldumisi. Lõpuks ta otsustas siiski, et paneb mu siiski maha. 

Reedel oli meil koolist vaba päev, COTA day, kellelgi polnud väga aimu, mida see päev tähendab, aga vaba päev ta igatahes oli. Käisin hommikul jooksmas, ilm oli superilus ja sügisene, kõik oli nii ilusates värvides ja vägaviis oli joosta. Hiljem käisin oma vabatahtliku Sheryliga Groovy Spoonis frozen yoghurtit söömas ning paaris poes ka korraks. Üldiselt ei ole siin Marionis mitte ühtegi normaalset poodi. Igatsen shoppamist niiiniii väga. 

Groovy Spoonis oli igatahes väga palju erinevaid maitseid, lahe oli see, et neid sai tasuta proovida enne, kui ostad. 

See oli ainult üks pool toppingutest. Teisel pool oli veel igasugu puuvilju ning kaunistusi. 

Võtsin browniepõhjalise topsi, niiet seal põhjas oli tegelikult veel brownie, mis polnud eriti hea tegelikult. 

Valisin cheesecake-pumpkin pie, peanut butteri ning latte maitselised frozen yoghurtid ning nagu näha, siis kuhjasin selle erinevate asjadega üle. Sealhulgas olid nt oreod, nerdsid, peanut butteri mingid jubinad ning veel asju. 

Reede õhtul oli minu jaoks viimane jalkamäng, mida vaatamas käisin koolis. Tegelikult on ka sellel reedel mäng, kui meil hakkab ametlikult kossuhooaeg, niiet mul on trenn. Pole väga kurb, sest ilmad on juba nii jahedad ning õhtuti on väga külm lihtsalt seista või metallist pinkidel istuda. Kaotasime järjekordse mängu, kuigi vastasmeeskond oli samuti päris nõrk. 

 "GET DOWN!"

 "STAND UP!"

Laupäeva õhtul läksin Prestoni juurde, hoolimata sellest, et mu hostvanemad ütlesid, et see pole ikka õige, et tüdruk poisi juurde läheb, poisid peaksid tüdrukutel külas käima. Imestasin, et nad üldse lubasid mul minna. Ausalt öeldes, ma olen siinolles oma vanemaid niii palju rohkem hindama hakanud,(ja üleüldse seda vabadust, mis Eestis noortel on). Mu hostvanemate mõtlemine on väga tihti selline, et kuna nad on targemad ja vanemad, siis on neil alati õigus ning kui lapsed on alaealised, siis ei saa nad pooli asju ise otsustada, sest nad on ju veel noored ja rumalad ning ei oska ise otsuseid teha. Harjumatu endiselt. 
Ning lisaks kõigele lähen ma heameelega kellegi teise juurde, kuna ma veedan selles majas niigi päris palju aega. Meie maja on väga avatud, alumisel korrusel(kus sõbrad olla tohivad, või no, tüdrukud on teoreetiliselt ülemisel korrusel, kus minu ja marissa toad on, lubatud) on kõik toad ühendatud ning uksi pole kusagil vahel. Mulle igatahes ei meeldi istuda nt elutoas, kui sul pole absoluutselt mingit priaatsust ning mis on alati sassis, kuna meil on 2 väikest last. Kõik nende mänguasjad on põrandal, diivanipadjad on pidevalt põrandal, tihtipeale leiad hommikusöögihelbeid maast ning lisaks sellele ei meeldi mulle mu hostõde ning hostvend. Aegajalt võivad nad armsad olla, aga üldiselt pole minus küll väga suurt armastust nende vastu. Õnneks ei pea ma nendega väga midagi tegema, aga aegajalt pean vaatama neid umbes tunni, üldiselt kolin arvutiga elutuppa, mis tähendab seda, et Xander tuleb mu arvutit hävitama ja on muidu tüütu. Loobivad sind mänguasjadega, võtavad endalt riideid seljast ära ning ronivad igalepoole, kuhu ei tohiks. Ei taha, et see postitus väga negatiivseks kisuks, kuid lihtsalt mõned asjad, millega ma veel harjunud pole ning mis mind häirivad. 

Igatahes hostema värvis tund aega endal juukseid veel, niiet pidin ootama, kuni ta lõpetab. See on tüütu, et kõik sõltub teiste transpordist siin. Mu hostõel ei ole autot ka, mis on üsna ebatavaline. Peale minu käib kooli bussiga veel umbes 3 juniorit, kellel pole autot ning mitte ühtegi seniorit. 

Prestoni maja oli tohutult külm, ma ei tea kuidas nad elada suudavad seal, niiet käisin Prestoni suure pusaga ringi seal. 
Aa, neil on 2 pesukaru kodus, mis on tegelikult seadusevastane, aga nad on nad väiksest peale üles kasvatanud, kuna nad olid vigastatud. 2 on nad tagasi loodusesse lasknud, kuid teised 2 elavad endiselt nendega. Hiigelsuured koerad on neil ka. 

Kuulasime muusikat, Preston mängis mulle oma laule kitarril ning rääkisime lihtsalt igasugu rohkem või vähem random teemadel juttu. Preston on lihtsalt üliiveider inimene, mis on väga hea, sest ma olen ka üsna veider ja me klapime üsna hästi. Käisime korraks jalutamas ka õues, nii külm on juba õhtuti. Üldse ei meeldi, mina ning mu külmakartus. Nüüdseks on mul juba pidevalt igalpool jahe, koolis pole väga hull veel, kuid meie kodus on küll jahe. Käin oma pehmete sokkide, salli ning pusaga kinni ning tihtipeale on mul külm. Talvel pidi veel väga palju külmemaks minema ning eriti ülemisel korrusel, seega nad topivad aknad talveks kinni. Nimelt on minu toas ainult üks aken ning mul on sellest üsna kahju, kuna ma armastan valgust ja soojust. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaksin külmas ning pimedas toas (loe: koopas) elama järgmised kuud. Eks näeb, mis saama hakkab. 

Ilmselgelt ei oska enam eesti keelseid lauseid teha ning lemmikidioot spellida on ka raske :))

Pühapäeval carvisime kõrvitsaid perega või no, hostisa oli tööl, seega Marissa ning hostemaga. Ma isiklikult ei viitsiks seda rohkem kui kord aastas teha, ma polnud nii vaimustuses. Suutsin ühe noa ka ära murda. Iseenesest lõpptulemus oli päris vinge, kuid see oli ka väga ajakulukas(on selline sõna üldse olemas eesti keeles? kõlab jube kahtlaselt, time consuming kõlab paremini) tegevus. Ühte kõrvitsat tegin vähemalt 2 tundi, ilmselt rohkem, ning ma pidin 2 tükki tegema. 

 See keskmine on minu öökull, hostema tegi Sponge Bobi, mõtlesin ise ka sellele, kuid tundus väga keeruline ettevõtmine. 

Mu esimene pumpkin 

Nüüd sellest juba lõppevast nädalast.. 
Bioloogia on endiselt lemmik tund mul, lihtsalt õpetaja ning seltskonna pärast. 
Ühel päeval aga oli meil asendusõpetaja ehk siis me ei teinud mitte midagi, kuna keegi ei viitsinud. Tegime nalja, aitasime õpetajal appe kustutada, sest ta ei osanud oma iPhone kasutada, snapchatisime, rääkisime tobedatel teemadel ning Hayden toppis oma jalgu pidevalt minu lauale. Rääkisime Racheliga parajasti, et Hayden on jerk ning Hayden võttis mu veepudeli ning tahtis mind sellega pritsida, aga kuna ta feilis, siis ei juhtunud midagi. Paari minuti pärast tõusin püsti ning kõndisin Haydeni juurde ning kallasin talle vett pähe, Rachel oli väga rahul. 
Peale kooli läksime Haydeniga jõusaali. Peame alati ootame, et jalgpalli tiim välja tuleks sealt, seega ootasime õues. Väljas oli juba jahe. Igatahes otsustas Hayden, et ta tahab mulle nüüd tagasi teha, ehk siis ta lihtsalt tõstis mu üles, kõndis minuga suure prügikasti juurde ning tahtis mind sinna sisse toppida. Karjusin ja naersin vaheldumisi, lõpuks lükkasin selle prügikasti pikali oma jalgadega. Vajab ilmselt mainimist, et mõne aja pärast võttis Hayden lihtsalt tuimalt sülle mind ning tahtis mu taaskord sinna prügikasti toppida. Õnneks pole ta päriselt nii rumal, et seda teha, sest seekord oleksin ma päris tõsiselt seal lõpetanud :D. Saavutasime lõpuks vaherahu vist. Selleks korraks. 
Peale seda oli kossutrenn taaskord. Olen siiamaani neljas trennis käinud, rohkem pole neid olnud. Aga homme algab hooaeg. (Ehk surm, sest esimene nädal on trennid 3 tundi, trennid hakkavad muidu olema 6 korda nädalas).


Järgmisel hommikul kui kooli tulin, kõndisin matemaatika klassi sisse, sest Hayden oli seal. Ütlesin talle, et ta mu prillitoosi tagasi annaks, sest ta jättis tuimalt enda kätte selle eelmisel päeval. Matemaatika õpetaja on meil väga väga tore naine ning me mõlemad Haydeniga saame ülihästi läbi temaga. Õpetaja oli mingi whaat, sa ei tohi niimoodi teha Hayden. Hayden ütles, et ma kallasin talle vett pähe.. Õpetaja ütles, et no naised ei tee midagi ilma põhjuseta ja üleüldse kaitses mind, see oli nii naljakas. Rääkisin talle ka, kuidas jutustasime parajasti Racheliga, et Hayden on jerk ning õpetaja lisas lihtsalt, et: " Aa, no siis sa ju kaitsesid Rachelit." Endal oli päris naljakas juba, sest see oli üsna ebaõiglane, kuid kõik kolm naersime, niiet pole üldse hullu. 



Kolmapäevane kossutrenn oli viimane conditioning training enne hooaega. Seekord oli meil üks teine treener veel kohal. Kui trenn oli ametlikult läbi, keskendus ta ainult minule, mis oli niiihea. Ütles mulle, et you have ability to do it all, you just have to stay positive. And never give up.

Treener ütles, et meil on halloweenil ka trenn ning kõik peavad kostüüme kandma, tal on kostüüm juba olemas. Hannah ütles, et ta on 14 ja ei taha kostüümiga tulla. Treener vastas, et:" ja siis? ta on 53 ning tema paneb oma kostüümi selga. Esimesel conditioning treeningul, kus ma käisin, rääkis ta ka seda, et kui huvi on ja load ja asjad saab, siis võiks teha ühel reedel hilisõhtuse trenni, väga hea oleks, kui oleks veel viimane jalgpalli mäng ka, kuid meie viimane mäng on away game, niiet see punkt jääb välja sealt. Umbes 11st kella 1ni oleks trenn, seejärel magaksime koolis ning laupäeva hommikul oleks jälle tavapärane trenn. See oleks päris khuul. Ükspäev käisime Shaega spordiriideid ka juurde ostmas. See linn on ikka nii väike ning korralike poode siin ka pole. (Ma tean, ma oskan ilmselt lõpmatuseni selle üle vinguda.)


Sellega pole ma ka harjunud, et nendel päevadel, kui mul trenni polnud, tulin kohe peale kooli koju ning absoluutselt midagi polnud teha. Kodutöid mul enamasti pole ning TV vaatamine ei paku mulle ka eriti huvi, Marissa põhitegevus. Õnneks korvpallitrennid/mängud 6x nädalas hakkavad aega paremini sisustama. 


Ühel päeval bioloogias, kui meie 6 inimeselisest klassist 2 inimest puudu olid ning me väga midagi ei teinud, siis vaatasime google mapsiga lihtsalt Tallinna vanalinna ning minu maja ning ümbruskonda. Õpetaja oli väga vaimustuses, tahtis Eestisse tulla ning vaatas meie vanalinna. Näiteks oli mingi suvaline uks, Mr. Wykoff: "Hm, I wonder what's behind this door." Kuulasime tema naljakaid lugusid temast ning ta naisest. Need on alati parimad. 

Ühes tunnis vaidlesime selle üle, kas me võitleksime pigem ühe karusuuruse pardiga või kümne pardisuurusega karuga. Kuidagi jõudsime välja selleni, et Rachel ütles, et need karud on puppybearid, seega me guugeldasime "puppybear" ning arutasime, kas karud on pigem kasside sugulased või koerte. Kuna Mr. Wykoff ei suutnud seda teemat rahule jätta, siis jätkasime sellega veel tänases tunniski. 

kaks uimast Prestoniga

Tellisin endale Hollisterist asju ka, kui seal suured allahindlused olid. Free shipping ning tasuta ümbervahetamine, kui suurused ei sobi. Head asjad usa juures. 

Eelmisel pühapäeval käisin siiski pildistamas ka meie sügist. Lõpuks istusin ühe tee kõrval oleva põllu ääres olevale mururibale maha, juba kõndiminegi on siin ebatavaline ning veel vähem istub keegi suvaliselt teest 5 meetrit eemal. Seega üks mees, kelle maja oli seal juures, tuli kohe küsima, kas minuga on kõik ikka okei. Tegelikkuses ei viitsinud ma lihtsalt oma majas passida ning väljas oli ilus ilm. Mina ja mu veidrused :). 

Tegime Marissaga cookie dough küpsiseid ka, see tainas on palju maitsvam kui küpsised ise. Ilmselt seepärast, et tegime neid tüüpilisi usa küpsiseid, võtad paki, kallad selle sisu kaussi, lisad või ning muna ning segad. Valmis. 

Meie sassis majaesine, elutuba on sarnane :D

 Värvilised puud, jee.

 in the middle of nowhere ehk Marion 

See seal taustal on mais, küll selline, mis läheb loomadele söödaks, aga sellegipoolest mais. 

Nüüdseks olen juba 2 kuud siin veetnud, sügisvaheaega mul pole, kuid hinded pannakse homme välja. Eks näeb, mis edasi saab, kuid üritan teid rohkem kursis hoida oma tegemistega. 


Taaskord, kui on midagi erilist, millest tahate, et ma räägiksin, siis kirjutage kommentaaridesse või fb messagena. Elu on üsna tavapärane juba minu jaoks ning ise ei tule enam millegi erilise peale, millest eraldi kirjutada. 

YFU meet & bonfire

Olen oma blogimisega kuidagi hiljaks jäänud, seega kirjutan põgusalt oma kahest viimasst nädalast. Eelmisel neljapäeval sai lõpuks meie koolis penny war läbi. See oli võistlus, kus olid paaris õpetaja ning õpilane, neil kõigil oli oma karp, kuhu sisse said õpilased panna penny'sid(sente) või dollareid. Sentide eest sai negatiivseid punkte ja dollarite eest positiivseid punkte( või mingi selline süsteem, päris lõpuni ei saanudki aru kuidas see siis ikkagi käib). Igatahes 3 võistkonda, kes kuidagipidi "kaotasid", neile said võitjad koogi näkku virutada, jällegi. 
Meie kooli acapella ansambel esines ka. Polnud midagi väga erilist, ühe lauluga feilisid nad, teised olid üsna normaalsed. Suutsime Haydeniga veidi hiljaks jääda saali, seega hüplesime üle juhtmete, mis maas olid, samal ajal kui koor juba "lavale" ehk saali keskele kogunes. Leidsime kohad endale, aga siis avastasime, et seal istuvad ainult kõik väikesed lapsed, niiet üritasime veel viimasel hetkel paremaid kohti saada. Lõpetasime kusagil üsna esireas. Enamusaega naersime totrate asjade üle. Samal päeval hiljem koolibussiga koju minnes küsis Kylee, tüdruk, kes bussis mu taga istub, et kas see kutt, kellega täna koos istusime, on mu poiss. Ei, ta pole mu poiss. Kylee igatahes arvas, et me peaksime koos olema, sest me oleksime great couple. Usakad ja nende otsekohesus. 

Ma ei mäleta, et oleksin seda varem blogisse kirjutanud, aga ükspäev küsis ta minult bussis, et: "So.. do you like anyone from Ridgedale?" "Am, nope." "I know, people in Ridgedale are ugly, aren't we?" See oli üks veider vestlus ma ütleksin :D. 


Reedel peale trenni kui koju jõudsin, ütleb ema, et 15 minuti pärast hakkame liikuma. Kuhu? Miks? 15 minutit? No 15 minutiga ma valmis ei jõudnud, niiet poole tunni pärast läksime taaskord vanavanemate juurde, nagu iga reede. Ainult, et ma pole üldiselt reedeti kodus, niiet polnud ammu (paar nädalat) käinud seal. Seekord oli see tripp tõepoolest kohutavalt igav, vähemalt lubasid nad seekord mul jalutama minna 50 meetri kaugusele ja seejärel tagasi tulla. Jalutamine on üks asi, millest ma väga väga palju puudust tunnen. 



Kuna minu kool on nii vana, siis paljudes klassides pole meil aknaid, kui hoone ehitati, arvati, et see aitab õpilastel paremini keskendudada. Matemaatika klassis istun ma aga ukse juures ning sealt näeb koridori, kus on suured uksed/aknad. Olime tunnimaterjali juba läbi võtnud ning osad tegid veel testi. Läksin õpetaja juurde ja ütlesin talle, et "I know that this is like the weirdest question ever, but can I go outside of the class just to watch the rain." Nimelt pole siin ammu sadanud ning mul oli igav. Õpetaja lubas mul minna, kuid tuli ise ka varsti ja rääkisime juttu. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et ma olen veider, aga väga tihti on mul tunne nagu ma oleksin laps, sest väikesed asjad teevad õnnelikuks ning tunduvad uued ning põnevad. 



Laupäeval toimus meil YFU meet, sain veel mõne toreda võpiga tuttavaks, emotsioonid olid laes kui läksin ühe tüdrukuga rääkima ning ta ütles, et ta on Soomest!!
Gerlit nägin ka, veider oli eestlasega rääkida ausalt öeldes, kallistasime, ütlesime tsau ning rääkisime 2 lauset eesti keeles, edasi läks suhtlemine inglise keeles. Veider, samas normaalne. Ma ei oskagi enam öelda, mis minu jaoks normaalsus on. 
Midagi väga uut ei räägitud, huvitav oli teada saada, mis hostpered arvavad meist, mis on meie kui võp'ide veidrused ning jah, muidu oli tore teisi võpe näha ning süüa sai ka! 
Mina, Jack ja Jannis( võp saksamaalt, elab minuga samas linnas) pidime kõigi ees ühe rollimängu ka esitama vn lugema. Sain teada, et Jack(Uus-Meremaa) elab ka Marionis ning nad käivad Jannisega samas koolis, niiet loodetavasti teeme kunagi midagi koos. 

Üks fun fact ka, mida mu hostema rääkis laupäeval kõigile, kui pidi oma kogemusi jagama. Enne minu tulekut olid neil toidukordadel kindlamad ajad, aga siis tulin mina ning nad avastasid, et ma ei suuda õhtusöögiga kella 8ni oodata, niiet nüüd pole meil väga enam mingeid kellaaegu, sest .. well.. she's just always hungry. Nii minulik. 
Midagi erilist see meet endast ei kujutanud, mu browniesid kiideti taaskord. 
Autosõit emaga oli üllatavalt tore. 


Pühapäeval läksin Jake ja Zaci juurde, Shae, Preston ning Haley olid ka. Pidime inglise keele tunniks reklaami tegema. Sellega sai nii palju nalja, filmisime seda ning naerda sai jube palju. 
Meie reklaam tuli päris imelik, kuidagi sattus Preston ka igale stseenile midagi lolli tegema. Nt üheks stseeniks pani ta endale lehmamustriga pidjama kostüümi selga, istus kuuri ääres, mängis kitarri ning tegi lehma häälitsusi. Jake kandis ka ühe stseeni jaoks jokkeri kostüümi, ta pidi tornaadot kehastama. Veidrad inimesed oleme, aga normaalsus ongi liiga mainstream. 

Varsti läks Shae ning Preston koju ning me vaatasime filmi, the Croods. Vaatasin seda tegelikult ka lennukis(Frankfurt-Washington), aga see on ikkagi lahe multikas minu meelest. Kui sellega lõpuni jõudsime, tahtis Gabe(Jake ja Zaci pisike 4 aastane nõbu) seda uuesti vaadata, kuigi ta oli tollel päeval seda juba 3 korda vaadanud. Otsisime hoopis veel filme ning vaatasime mingit Disney filmi, imelik asi oli, ma ei saanud väga midagi aru :D. 
Hiljem tõi Stephanie(Zaci ja Jake õde) meile veel pizzat ning sõime seda, nende kasuisa tegi veel õhtul mingit kala ka, mis oli hea. 

See kõik oli siis üleelmise nädala tegemiste kohta. Nüüd eelmine nädal. 


Ei mäletagi enam, mida selle nädala sees tegin, kool-trenn, rutiinne veidi. Hostisa ei viitsinud mind kellegi juurde sõidutada niiet 2 päeva polnud mul võimalik kuhugi minna, fun. 
Üks õhtu sattusin hilja õhtul õue jalutama, see oli päris tore. Väljas oli juba pime, taevas oli tume ning tähed särasid, samal ajal ühel pool oli taevas veel oranž- punane, hästi ilus igatahes. Rääkisin Prestoniga telefonis ning ta laulis mulle kitarriga mitu laulu, sest ta mõtles, et see teeb mu tuju paremaks. Päris armas sõber mul, või mis? 

Aa teisipäeval rääkisin taaskord meie koolis oleva personaaltreeneriga, kuna mu säärelihas on peale 2 nädalat endiselt aeg-ajalt joostes valus. Ta ütles mulle, et peaksin tegelema erinevate asjadega: ujumine, rattasõit, jõusaal, jooksmine, mitte ainult jooksime. Paraku see on aga täpselt see, mida me cross countrys iga kord teeme. Hayden vaatas meie trenni ja ootas, et jalkatiimi kutid jõusaali vabastaksid, niiet ta käis kaasas minuga ning hiljem sattusime pikemalt rääkima igasugustest asjadest. See oli reaalselt üks parimaid vestlusi, mis mul siin olles inimestega olnud on. Ma armastan seda, kui inimesed on usaldavad ja ausad, need vestlused lihtsalt peavad head olema. 


Kuna joosta ei soovitanud treener, siis lubasin Haydenile, et jah, lõpuks tulen temaga jõuksi. Ta oli nii õnnelik, nimelt on ta aasta algusest rääkinud mulle, et ma temaga koos trenni teeksin. Niiet kolmapäeval peale kooli alguses istusime Jake ning Haydeniga sööklas, kuulasime muusikat ning laulsime. Vahepeal jalutasid õpetajad mööda ning alati juhtusid nad midagi veidrat nägema, pole vist hetke, kus kutid(eriti Jake) midagi imelikku ei teeks, aga pole hullu. Nalja saab. 
Jake puhul tavaline, et ta lampi küsib: "Sandra, why are you so gorgeous?" (Mainin uuesti, et ta on Zaci vend ning nad on Haleyga 1,5 aastat koos olnud, lihtsalt USA-s käituvad inimesed nii teisiti, see pole mingi sebimine vms, lihtsalt tavaline suhtlemine sõprade vahel siin.)

Hiljem kui läksime trenni tegema, sai veel rohkem naerda. Meie jõusaal on nii vana ja kole, niiet Hayden mõtles meile mõlemale igasuguseid harjutusi välja. Muusika, mida kuulasime oli ka üsna naljakas, eriti girlyd loos. Nt Call me maybe või midagi One Directionilt. Vahepeal tegi Jake walltwerkimist, mis on üks veider asi, kes teab, see teab. 

Parim reaktsioon oli sellele, kui ma unustasin ära, et pidin oma vabatahtliku Sheryliga kokku saama täna ning Jake küsis, et kas ma lähen tagasi Eestisse? Vastasin et ei-ei, me lihtsalt pidime minema jäätist sööma ning rääkima. Jake vastus: Good, cause I haven't kissed you yet. Hayden: That was exactly what I wanted to say. 
( Lisan selle ka siia, et Hayden on Brooklynniga koos olnud üle aasta ning jah, usa kuttidest sõbrad on lihtsalt nii teistmoodi. ) 
Vahepeal tuli XC tiim ka jõusaali, Devan tuli veel peale nende trenni lõppemist meiega treenima. Jake suudab lihtsalt nii veidraid asju teha pidevalt, kutid käituvad siin omavahel ka vahepeal nii geilt ja siis mingiaeg hakkab neil imelik ning nad lõpetavad ära. 

Näitasin Haydenile taipoksi liigutusi ka ning ta näitas mulle maadluse, MMA ning Tae kwon do omasid. Parim treening üldse oli see. 


Neljapäeval peale kooli käisid hostema vanemad siin, kuna nad kolivad laupäeval Floridasse, nimelt veedavad nemad oma talved seal, kuna siin on liiga külm. Vanaemaga rääkisime pikemalt söökidest ja värkidest, sellegipoolest oli esimene küsimus, kus mu boyfriend on. 
A. eelmine reede, kui teiste vanavanemate juures käisime, oli nende esimene küsimus: Where's your boyfriend? Nimelt Levi(Marissa kutt) käib üsna tihti meiega kaasas nende juures. Sellised USA vanavanemad siis. A kui vanaema mind otsis, siis ta käis majas ringi : Where's the pretty girl? Olgu :D.

Reedel toimus jalgpalli homegame ning tegime Lexi ning Brookega taaskord suhkruvatti. Nüüdseks oskan juba väga oskuslikult teha seda, jee.  Meie raketid said 1 touchdowni mängus ning see oli kõik, meie bänd mängis selle peale 6 laulu, kohutavalt tüütu. Kaotasime 42-6. Meie kool on kõige väiksem kool üldse, vähemalt meie districtis, ehk nendest koolidest, kellega mängime, oleme kõige väiksemad ning meie kooli tiimis on vaid 25 kutti. Üldiselt õhtud on juba üsna jahedad ning midagi erilist ei toimunud. 


* Täna päeval oli umbes 63 kraadi ehk kõigest 17 kraadi. Külm. Vähemalt sügis on siin kõvasti pikem ning mulle nii meeldib see. Eestis vahetub suvi talve vastu kuidagi väga kiiresti. *



Kuna isa oli tööl laupäeval pool päeva, siis pidin pool päeva kodus istuma, õhtul viis ema mu Zaci juurde. Sõime ülimaitsvaid tortillasid ka. Endiselt olen arvamusel, et nende ema on väga väga khuul.  Kusagil 7 aeg läksime Jake ning Zaciga Sierrahi juurde bon firele. Vaikselt lisandus veel teisigi inimesi, kõik olid tuttavad, meie pisike kool jee. Tegime smore'sid (kes ei tea, siis need on sellised maiustused, kus võetakse kaks küpsist ning nende vahele pannakse grillitud vahukomm ning šokolaad), mängisime ping-pongi, kossu ning laulsime & tantsisime niisama. Lollitasime Andyga, tantsisime tangot ning sõitsime kahekesi ühe naisterattaga ringi, väljas oli juba pime ning muru peal oli üsna imelik sõita. Tegelikult oli planeeritud mullivanni ronimine ka, aga nad avastasid hommikul, et see on katki ning vesi oli külm. Süüa oli neil ka niii palju, igasuguseid komme, krõpse, burgerimaterjali ning mis kõige parem, puuviljasalatit. See oli lihtsalt niiiiihea! 
Kella 12ks pidin kodus olema, niiet paar minutit enne 12 jõudsin koju. 

Pühapäeval ei teinud ma absoluutselt mitte midagi. Isa oli tööl jällegi pool päeva ning Marissa vaatas ka terve see nv ainult The Walking Deadi. Üldiselt, kui siin mingit tegevust on, siis on kõik hästi tore, aga kui pole, siis ei oska ma oma eluga midagi peale hakata. Tavaliselt lähen jooksma, aga siis kuulen ka järgmisel päeval mitmelt inimeselt, et mitu inimest nägid mind jooksmas, mis on veidi veider, väikse koha probleemid. Üks päev arvas Aaron, cross country tiimist üks kutt, et ma olin ära eksinud, kuna ta nägi nii mind kui ka XC tiimi jooksmas, tegelikult ei saanud ma lihtsalt too päev trenni minna. 

Igatahes tulin õhtul alla korrusele ning ema ütleb, et nad lähevad 10 minuti pärast isa vanemate juurde. Selle asjaga pole endiselt ära harjunud, et ei teatata absoluutselt plaane ette. Õnneks ei pidanud ma seekord kaasa minema, eelmine kord oli meeletult igav seal. Sain paar tundi üksinda kodus olla, kuulasin 3D teenistust ja sõin mocha/šokolaaditükkide jäätist. niimõnus oli. Ajast iseendale või lihtsalt üksi kodus olemisest tunnen küll puudust tihti. Mul on küll oma tuba, kus saan olla üksinda, aga mulle meeldiks rohkem üksinda jalutamas käia või kusagil põnevamas kohas olla üksinda, kui oma toas. 
Kuid nagu meile YFU meetil räägiti, siis võpid peavad muutuma/kohanema 80% ning pered 20%, niiet eks ma üritan. 

Shoppamisest tunnen ka väga palju puudust, sest ma olen siiamaani ainult ühe korra normaalselt shoppamas saanud käia, ning see oli ka kõigest 2,5 tundi. Üldiselt kõik rääkisid, et pole hullu, kui te ei võta palju riideid kaasa, nii või naa ostate vahetusmaalt nii palju juurde. No ega ikka ei ole küll nii :D, mul ei ole absoluutselt riideid, mida kanda. Niiet väga väga väga tahaks juba uuesti Columbusesse shoppama minna, seekord ikka terveks päevaks. 


Üks veider jutt ka mu perest, mis on minu jaoks ebaloogiline: esimesel koolinädalal, kui ma ühte võrkpalli trenni ei läinud, kuna ma tundsin end väga halvasti ning teise ei läinud kuna mul oli niii palju õppida( õppisin kella 9ni, pidin joonistama ja eelmise nädala asju tegema, kuna nemad alustasid kooliga varem) siis olid mu vanemad üsna kurjad ning ütlesid, et trenni ei saa ikka nii kergekäeliselt suhtuda. Nüüd aga ütlevad nad mulle iga nädal 1-2 korda, et "Aaa muide, sa ei saa homme trenni minna, sest keegi ei saa sulle järgi tulla." Treener on küll mõistev ja saab aru, aga endal on veidi halb tunne, sest ma tahan koos teil teistega treenida, ning nii mõnigi trennikaaslane on küsinud, et kas ma ikka olen üldse veel tiimis. Keset hooaega lõpetamisse suhtutakse siin väga väga halvasti. Üks kutt xc tiimis loobus ning nüüd räägivad kõik meie tiimist, et ta on loobuja, nõrk ja mida kõike veel, ei olda üldse tolerantsed selles osas. Nüüd algabki viimane treeningnädal veel cross countryt, vaatan kui palju seal käia tohin, sest joosta pole mul endiselt väga lubatud, mis on kurb. Vähemalt saan Haydeniga trennis käia. 


Selline fun fakt ka veel, et rääkisin ükspäev oma kooli office's et kas on mingi võimalus, et ma saaksin ka senior olla, sest nad tõesti saavad nii palju rohkem asju. Vanuse poolelt sobiksin ma sinna kategooriasse, kuid mul pole piisavale tunde võetud, et senior olla. Õnneks saan ma minna nendega kevadel toimuvale senior tripile, ilmselt Cedar Pointi(suurim lõbustuspark) ning üleüldse teha kaasa nendega senior week'i kevadel. 


Minu jaoks on veider see, et paljudel võpidel USA-s on nii palju õppida. Minul pole kunagi mitte midagi teha, reedeks ainult kunstis joonistada midagi ning matemaatikas teeme mingeid töölehti, mis on 8nda klassi tasemel. Imelik on veel see, et see tund on tegelikult Algebra II Collage Preparation ning mina ja Brooke oleme ainsad juniorid selles klassis, ülejäänud on seniorid. Hoolimata sellest oleme me Brookega ainsad, kes leiavad, et see tund on üle mõistuse lihtne ning me ei õppi absoluutselt mitte midagi. 


Vahepeal oli idee, et minna pühapäeval Cedar Pointi: mina, Zac, Jake ja Haley, kuid Haley pidi oma perega aega veetma, niiet me ei saanud minna. Üsna kurb, kuna hetkel on seal Halloweekend ehk vägapalju jubedaid asju on seal + tänu isale oleksime piletid kõigest 50%ga saanud, kuid need kupongid kehtisid vaid sellele nädalavahetusele. Paljud on ära õppinud, et mind on väga lihtne ehmatada ning nad kasutavad seda igati ära :D. 


Lisan mõned pildid ka, ei näe veel väga sügise moodi välja siin, kuid vaikselt läheb aina kirjumaks. 

tagahoov

 my neighborhood

klassikalised postkastid, kõigil on sellised

Halloween on tulemas, ootan juba, millal saan oma esimese kõrvitsa ära carve'da. 

Homecoming

Kuidagi aina vaevalisemaks jääb see blogi kirjutamine, kuid käige mulle ikka pinda, et kirjutaksin, peale vahetusaastat on endal ka nii hea lugeda, kurb ilmselt ka, aga siiski. 

Neljapäeval toimus viimase tunni ajal pep rally, mis oli mingisugune kaasaelamine meie jalgpalli tiimile, üldiselt meie jalkatiim on ülihalb, niiet inimesed polnud väga entusiastlikud. Samuti toimus selline asi, et päeva jooksul oli  igal cheerleaderil kolm paela ning nad ei tohtinud rääkida, kui nad aga rääkisid, sai teine inimene ühe paela endale ning sellega koos ka õiguse üks pirukas hiljem sellele cheerleaderile näkku virutada. Üldiselt toimus see kõik üritus liiga kaugel ning väga ei olnud midagi näha. Päris lahe etteaste oli ka cheerleaderitelt, kui kõik tuled võimlas ära kustutati ning nad kandsid neoonpaelu igal pool, niiet need paelad olidki ainsad asjad, mida näha oli, pilte kahjuks sellest pole. Keegi polnud väga vaimustuses millegipärast, hiljem kuulsin, et see oli juba kolmas aasta, kui nad sama asja tegid. 

Peale kooli toimus koolis järjekordne võrkpallimäng, Varsity tiim isegi võitis. Järgnes bon fire, kus teatati homecomingu king - Andrew. 

Reedel toimus viimase tunni ajal homecoming courti tutvustamine ehk kõik tüdrukud juhatati poiste käevangus sisse ning nad kõik olid kleitides, soengud peas ning meigitud. Muud väga erilist ei toimunudki. 

Reedese mängu kaotasid meie rocketid väga haledalt. Päris külm oli juba ka õhtul, kusagil 12 kraadi ringis. Aitasin taaskord cotton candy't teha, seekord tuli juba päris hästi välja ka. 

Meie kooli tiim

 Laney 

 Brooklynn 

Meie homecoming queen - Katie 

bioloogia tunni random faktid: 
Seal tunnis saab alati nalja, meid on ainult 6 tükki ning seltskond on superlahe, st ka õpetaja. Ükspäev küsis Preston õpetajalt: "Do you like Sandra more than me?" "Yes." Hayden: "What about me, do you like Sandra more than me?" "Yes." Mulle meeldib Mr.Wycoff ka. 

Üks päev Hayden muudkui kutsus õpetajat "dude" ning see oli ülinaljakas, sest õpetaja üritas talle selgeks teha, et ta pole "dude".

Ilmselgelt kuulub kõige lahedama õppejõu tiitel talle, kui ta teeb powerpoint show teemal "Why is carbon considered as a tramp" ning seal olid pildid esmalt batuudist, et mitte sellist tüüpi tramp.. ning seejärel pildid Miley Cyrusest vmas'ilt ning juures oli tekst, et seda tüüpi tramp.. Olime inimestega krampides taaskord. 

*Brooke üritas ükspäev mu blogi lugeda, ma ei suutnud naermist lõpetada, see oli nii koomiline. Lisaks tahtis ta, et ma mõne eestlasega skypeksin, kuid kõik magasid. *



Ja nüüd homecomingust. Laupäeva hommikul kella 9 paiku tuli Adam(tüdruku nimi muideks, mida mina pidevalt valesti hääldan) meile Brookega järgi, nimelt ööbisin tema juures ning läksime salongi, et endale soengud lasta teha. Kõigepealt aga pidi Adam minema bowlingut mängima, see on ka üks spordialadest meie koolis. See saal oli üsna vana ning seal oli äärmiselt igav oodata 3 mängu, niiet käisime Brookega vahepeal väljas jalutamas. Sattusime ühte kohvipoe taolisesse kohta, kus lõhnas imeliselt ning müüdi igasugu asju, näiteks ostsin peanut butteri ja šokolaadi maitselise pulga, šokolaadiga kaotud marshmellowi ning jelly beanse, mida oli tõesti igasuguseid maitseid, mida sa ette võid kujutada, nt margarita, mojito, buttered popcorn, cotton candy jne. Ostsin sealt bowlingust chicken sandwitchi ka, mis tähendas seda, et sain mingisuguse burgeri, kus vahel oli kanamass, usa stiilis võileivad siiski. 

Kui jõudsime juba salongi ette, siis nägime kuidas üks vana naine teed ületas ning järsku ta lihtsalt kukkus, see oli nii jube, kõik jooksid aitama. Õnneks tal midagi hullu viga polnud, aga mu veretaluvus osutus küll üsna nullilähedaseks. 


Istusime seal salongis paar tundi ning saime oma soengud valmis, kõik olid üsna rahul, sõitsime tagasi Brooke juurde ning mina, Brooke ja Darby sättisime end valmis seal, Brooke õde Brittany tegi meile meigi ning kella 4 aeg tuli Zaci ema järgi mulle. Läksime pildistama ta venna Jake'i, tema tüdruku Haley'ga, Hailee&Prestoniga, Arielle&Chrisiga ning Mercedese ning tema date'ga. Peale seda läksime Iron Chef'i sööma. Toit oli imeline, see tehti kohe meie silme all valmis ka, vahepeal olid leegid väga suured, igati efektne show oli. Lõpuks tuli kuttidel idee, et kuna Darbyl oli neljapäeval sünnipäev, siis peaks talle sealt sünnipäeva üllatuse tellima. Seega pidi Darby keset restorani nende töötajatega koos chicken dance'i tantsima ning nemad laulsid talle, ta oli üsna pahane, aga hiljem oli kõik korras. 
Söömas läks kuidagi väga kiiresti ning jõudsime kooli veidi ennem kui nad võimlauksed avasid. 

Iseenesest oli kujundusega palju vaeva nähtud, võimla nägi vinge välja, kuid sellegipoolest oli see tantsimise osa kohutav. Kui õpetajad esmaspäeval küsisid, kuidas mulle homecoming meeldis, oli mu vastus igakord üsna sama: " Do you want me to be honest?" "Hmm, yes." "Well, it was like you were having group sex with 20 other people, who were dancing in your circle." Hoolimata sellest, et nii mõndagi neist pani selline otsekohene vastus muigama, olid nad kõik tegelikult minuga nõus. Rääkides teiste võpidega polnud kõikides koolides homecoming väga hull, minu koolis oli see ikka väga hull. Brooke, kes kolis siia alles paar kuud tagasi, ütles ka, et Celinas, kus ta ennem elas, nad reaalselt ka tantsisid, mitte ei hõõrunud end ainult vastu oma date. Mõned sõbrad olid minuga nõus, kuid enamuse jaoks on see igati normaalne ja paljud rääkisid mulle, et meie koolis on lood veel head. Harding- meie linna suurim kool, seal pidid inimesed peale homecomingut massiliselt kondoome põrandalt korjama. Vahepeal oli ka paar sellist tantsu, kus kõik tegid samu liigutusi, see oli päris lõbus, slow dance' oli ka paar laulu. Üsna alguses juhtus midagi kõlaritega, niiet muusika peatati ning see viga parandati kuskil 7 minutiga. 

Niiet üldkokkuvõttes mulle meeldis kogu see dressing up pool, kuid "tantsimine" oli küll üsna mõttetu. Prom pidi veel hullem olema, lihtsalt tüdrukud kannavad koledaid pikki maani kleite, eestist ei kanna sul keegi selliseid kleite. Aga prom on alles kevadel, niiet ilmselt avastan end ühel hetkel ikkagi sinna minemas. Tri-Riversis toimub prom ainult iga teine aasta. Ütlesin Zacile, et võin temaga minna sinna küll, aga peale homecomingut olen küll väga kindel, et ei kavatse sinna ronida, seda enam, et ma ei tea kedagi tema koolist. 


Peale tantsu käisime Brooke juurest läbi, võtsime oma asjad, vahetasime riided ning läksime Darby juurde. Mina, Brooke, Darby, Zac, Preston ning Maddie, millalgi otsustasid osad, et neil on kõht tühi ning käisid Taco Bellis. Üritasime veel öösel tüdrukutega filmi vaadata, aga jäime üsna ruttu magama. 

Brittany imelised pildistamisoskused.. 

Andy-Brooke-mina-Zac

Seal tegime pilte - Marion Ohio University 

Arielle- Haley

Arielle&Chris, Haley&Jake, mina&Zac, Mercedes&tema date

Zaci 4 aastane nõbu Gabe,  kes on maailma suurim paharett, aga ta arvab, et ma olen ilus ning seega tema tüdruk. Lapsed :D.

 Anna Mariega 

Pühapäeval viis Jason(Brooke kasuisa) mind kombainiga sõitma, kuna ta töötab põllumajanduse alal, see oli isegi päris lahe. Need masinad olid lihtsalt hiiglaslikud ja ülimugavad ning vaiksed, kabiinis on neil raadio ja osadel isegi wifi. Need masinad sõidavad GPSi järgi mööda põlde kogu sirge ning juhi ülesanne on masin ainult ümber pöörata ning kiirust jälgida. See juht Rick oli üsna jutukas inimene, niiet sõit oli põnev, sain tema elu kohta huvitavaid asju teada ning taaskord avastan iga päevaga kui huvitavad inimesed ikka on. 

Hiljem käisime Jasoniga tema dirtbike'ga naabrite juures ning tõime õunu. Naljakas, tegime kõik koos süüa ja applepie'd ka. Hästi tore nädalavahetus oli tegelikult. Hostvanemad käisid vahepeal äri asjus Californias ning tõid mulle sealt võtmehoidja, kuna ma t-särke ei kanna, Marissa sai t-särgi. See oli isegi päris lahe pluus tegelikult, mille ta sai. 

Mulle meeldib USA juures see, et kuidagi väga lihtne on olla sina ise, lihtne on öelda välja, mida sa mõtled ning lihtne on suhelda. Kuigi tõepoolest, sellega tuleb olla väga ettevaatlik, kellele sa mida räägid, tihtipeale kuuled midagi kellegi kolmanda isiku käest, mida mõnele sõbrale öelnud oled. Pole mingid suured saladused olnud, aga asi on lihtsalt põhimõttes minu jaoks. 



Taaskord paar näidet, kuidas me tegelikult ikka absoluutselt ei tea, mis teise inimese elus võib parajasti toimuda, või millega ta minevikus kokku on pidanud puutuma. Näiteks üks sõber, sain teada, et ta isa on mõrvar ning vangis, see pole kindlasti mitte kõige lihtsam asi, millega igapäevaselt toime tulla, aga ma ei oleks kunagi osanud isegi arvata, et ta millegi sellisega hakkama peab saama.
Täna ühes tunnis sai Dory teada, et tema kasuisa on Adami nõbu ning siis ütles ta, et see sama mees pandi vangi eile, sest ta oli Dory emaga väga vägivaldne olnud, täpsemaid detaile pole ehk vaja. Elu käib ja draamat jätkub. 

Üks hästi tore tüdruk on veel koolis, kellega mul on paar tundi koos ning ma tean, et ta on narkootikumidega seotud, ma tean, et ta tahab lõpetada, aga sõltuvused pole just asjad, millest iseseisvalt päevapealt lahti suudaks öelda. Üldiselt puudub ta üle päeva koolist ning paar päeva tagasi lendas ta õe auto õhku, õnneks keegi viga ei saanud. Täna kodus olles ütles Marissa, et see sama tüdruk oli täna peale kooli autoõnnetuse teinud, ta auto on täiesti puruks. Inimeste elus toimub pidevalt nii crazysid asju lihtsalt. Isegi kui ma midagi muud väga palju ei oska teha, siis on nii hea minna ja lihtsalt kedagi kallistada nind neile meelde tuletada, et olen olemas nende jaoks. Eile õhtul tegin oma home-made browniesid ning võtsin neid sõpradele kooli kaasa. See tüdruk sai  ka 2 tükki ning ta oli üliõnnelik, et talle ka tõin neid. Naeratavad inimesed on ilusad. 


Üleüldse levis see jutt üle kooli päris ruttu, et ma tegin vägavägaväga häid browniesid, kõik olid vaimustuses. Hayden ja Preston suutsid ühele õpetajale jätte mulje, et nendes "Eesti browniedes" on sees ka kanep.. Õnneks minul selle õpetajaga tunde pole :D. 
Preston tahab, et ma talle selle retsepti inglise keelde tõlgiksin ning siis ta saab ka teha neid, lubasin, et tõlgin selle talle, kui ta mulle ka ühe brownie kooli toob. Lubas mulle palju tuua. 
Hostisa ütles ka, et: "I'm impressed, you can cook." Aa, mõni aeg tagasi tegin neile süüa ka, polnud planeeritud nii, aga lihtsalt juhtus, pasta tuunikala kastmega, niiet mitte midagi rasket. 



Hetkel ei kujuta oma elu ettegi kui peaksin järjekordse tavalise aasta Eestis veetma, ma olen selle ajaga siin nii palju õppinud ning eks näeb, mis need järgnevad 9 kuud toovad. 
Päikest teile, meil on päeval endiselt veel umbes +24 kraadi, kuid vaikselt hakkab juba sügis ka peale tulema. 

What does the fox say? Ma ei tea, kas see muusikavideo on Eestis ka nii populaarne, aga siin on see väga in hetkel. Kuulasime seda täna inglise keele tunnis ka, Ms. Mazza wasn't impressed, mind aga ajab see naerma, parajalt idiootne. Homecoming dance'l lasti ka seda laulu. 



Hetkel ei kujuta oma elu ettegi kui peaksin järjekordse tavalise aasta Eestis veetma, ma olen selle ajaga siin nii palju õppinud ning eks näeb, mis need järgnevad 9 kuud toovad. 
Päikest teile, meil on päeval endiselt veel umbes +24 kraadi, kuid vaikselt hakkab juba sügis ka peale tulema.