Monday, 10 February 2014

Mida vahetusaasta mulle õpetanud on?

Esmalt mainiksin ära, et lõpuks sai ka minu blogil 20 000 vaatamist täis. Tore on näha, et inimesi endiselt huvitab, mis ma teen ning kuidas mul läheb :). Aitäh, Teile!


Reedel oli poistel viimane home game Northmore vastu. Võitsime 74-51. Kõige toredam selle mängu juures oli see, et Franzi, võp Saksamaalt käib Northmores ning ta tuli mängu vaatama. JV mängu ajal istusin meie kooli student sectionis, kui Kerry järsku mulle karjus, et mu sõbranna on kohal. Mängude vahepeal jooksime mõlemad Franziga üle saali ning kallistasime. Ülejäänud mängu istusin temaga ning rääkisime juttu. Vahepeal oli natuke veider, kui teised student sectionist "SANDRA!" karjusid ning seejärel kõik meile lehvitasid, aga sai jällegi naerda. 

Need, kes pole vahetusõpilased olnud,(eriti ainsad oma koolis) et mõista ilmselt seda tunnet kui näed jälle teist võpi, kes mõistab sind paremini kui ükski kohalik. 
Palju naermist ja palju kallistamist. Ning muidugi erinevatele tiimidele kaasa elamine käis kõik asja juurde.
Võin julgelt väita, et Franziga suhtlen usas olevatest võpidest raudselt kõoge rohkem( Eesti võpid välja arvatuna). Ta kutsus mind millalgi järgmine suvi külla ka talle Saksamaale ning ta ise tahaks Eestisse ka tulla. 
Megavinge oleks teda jälle näha, sest me klapime lihtsalt nii hästi. 
Mu lemmik Saksa võp on ta ning neid Saksa võpe on siin (üldse igalpool) ikka piisavalt. 

Nii palju inimesi pole ammu meie mängudel olnud. Isa ütles, et kui tema üles kasvas, oli see tavaline nähtus Ridgedales. 

Mini cheer camp esinemas ehk põhjus miks nii palju inimesi kohal oli + parents night oli ka veel. 

Oma kõige armsama sakslasega.


Laupäeval oli meil mäng @Mount Gilead, Varsity skoor esimese poolaja lõppedes oli 5-50 nende kasuks. Lootsime Jake ja Jasoniga, et "Triple Digits" ehk 100 ikka ära tuleks, aga treener hakkas neid mängijaid mängu panema, kes muidu JV mängivad, aga riietuvad ka Varsity Jersey'desse Varsity mängu ajaks, niiet üle 75 vms ei vedanud välja skoor. JV võitis ka, je.


Pühapäeval ehk täna käisin jälle kirikus, mulle nii meeldib see kogudus ikka. Seekord oli keegi külalisjutlustaja Atlantast kohal. 





Pärast käisime Krogersis ka, jubepalju roosasis ja punaseid asju oli.



Ega palju muidu juhtunud polegi, paar üritust ja kohta on hetkel mõttes, kuhu väga väga tahaks minna, aga ei kirjuta siia midagi ennem, kui asjad kindlad on. Loodan parimat. 


Kirjutaks veel sellest, kuidas see vahetusaasta on mulle niiii tohutult palju õpetanud ning hoolimata sellest, et on aegu, kus ma ei mõista, miks ma just siin pisikeses kohas ning selles vanas koolis lõpetasin, olen ma siiski tegelikult rahul sellega, et ma hetkel siin olen. Suurimad tänud mu armsatele vanematele, tänu kellele ma hetkel üldse siin Ameerikas saan olla.  
Aitäh issi, et sa hoolimata oma arvamusest lubasid siiski minul teha selle lõpliku otsuse, kuhu riiki ma vahetusaastale minna tahan. Aitäh emme, et sa alati mulle toeks olid. 
Aitäh Teile, mu nunnud vanemad, et te mu unistuste teokssaamist toetate. 
I am blessed, and it has nothing to do with luck. Õnnelik.

See on nii imeline, kuidas vahetusaasta õpetab sind hindama asju, mida ma varem võtsin iseenesest mõistetavana. See  kogemus aitab mul olla tänulik ka väikeste asjade eest ning avab silmad nägemaks maailma teise nurga alt. 

Üha enam ja enam avastan end naeratamas pisikeste asjade pärast. Hommikune päike teeb tuju nii rõõmsaks või taevast alla sadav lumi tekitab hubase tunde, ka siis kui olen ainuke inimene, kellele see lumi meeldib. Ning ma ei saa mainimata jätta, et Eestis olin ma viimane inimene, kes lumega pistmist tahtis teha. Nüüd aga ei suuda oodata, et saaks taaskord lumekelguga?snowmobilega kihutama minna, lumelauaga sõitmise ära õppida ning mägedesse trippima minna. Või mõnikord hoopis tuppa kamina äärde peitu pugeda ja aknast lumesadu nautida. 

Hindan rohkem selliseid väikeseid asju nagu näiteks oma Eestis olevat laia voodit ja oma enda tuba. Või hoopis seda, et isa sammud öösel kell 3 tööle minnes või õe 5:30 helisev äratuskell ei ärata mind ülesse. Eestis olles oli see täiesti minu otsustada, mis kell ma oma toas tuled ära kustutan. Brooklynniga tuba jagades olen pidanud rohkem õppima ka teistega arvestama, või mõnikord hoopis tule põledes magama jääma. Tunnen puudust ka Eesti ÜLIkiirest internetist, mis stabiilsena püsib, selle asemel et 15 korda päevas ära kaduda mõneks minutiks. Sellest, et kui Tommi imelisi videosid high qualityga vaadata, siis oli see koheselt võimalik, siin aga pean isegi kvaliteedi muutmisel 144 peale ootama, et video laeks. Rääkimata mõne tunni ajase video vaatamisest. Oskan nüüd hinnata rohkem isegi seda, et mul Eestis alati telefonil levi oli, hetkel koolis või mu enda toas näiteks vaatab mulle enamasti iPhonest ette tekst No Signal. 


See hoopis teises peres elammine on samuti huvitav kogemus. Kuigi tegelikult ei ütle ma enam Beard'ide pere kohta teine pere, sest nad on samuti minu pere. See on huvitav, mida armastus teeb ja kuidas see inimesi lähemale toob. 
Naljakas, kuidas sellel sügisel polnud neist kellelgi aimu, et nende juurde kolib kusagilt pisikeselt maalt keegi hoopis teistsuguse maailmavaatega karakter. Samuti olin mina veendunud, et mina olen üks nendest võpidest, kel perevahetusega tegemist teha ei tule. 
Aga hetkel olen väga rahul. Ma poleks osanud endale paremat pere soovida, kui mul on. 

Kuid ma ei saa mainimata jätta, et vahetusaastal tuleb palju ette ka pettumusi.
Hoolimata sellest, et mõned teist arvavad ehk, et mu elu ongi üks "American Dream" 24/7, võiksin ma soovi korral siia üsna korraliku listi oma elus olevatest negatiivsetest asjadest teha. Pettumusi tuleb ette ikka ja jälle, mõned neist suuremad, teised pisemad. Kuid tuleb õppida näha positiivseid asju oma elus, sest neid on tegelikult meeletult palju rohkem. Ning tegelikult ma ju tean, et just raskused on need, mis kasvatavad mind kõige rohkem. 


Üks asi veel, mida ma kindlasti palju rohkem hindama olen hakanud, on minu kogudus. Need inimesed ja nendevaheline armastus. Nende hoolivad südamed. 
Tegelikult üleüldse mu sõbrad üle Eesti, mitte ainult Onoored, ma olen nii õnnelik, et mul on nii palju imelisi sõpru. 

Eks ma muidugi mingil määral igatsen oma sõpru ja peret, kuid teisest küljest, mul on kõigest loetud kuud jääda siin Ameerikas ning üritan võtta maksimuni igast päevast, kuigi siiani pole veel kohale jõudnud, et aega polegi enam nii palju. Kes teab, millal, kas ja keda ma jälle uuesti näen. 


Igatahes olen ma endas nii palju uusi külgi avastanud nende siin veedetud kuude jooksul. Üks asi, mille välja tooksin on seiklushimu ning soov reisida. Kuigi minus on tekkinud varasemalt tugevam armastus Eesti vastu, on samal ajal ka kasvanud soov mööda maailma rännata, näha uusi kohti ja inimesi ning avardada oma silmaringi.















I am an exchange student. How do you know what is a dream if you never accomplished one. How do you know what is an adventure if you never took part in one. How do you know what is anguish if you never said goodbye to your family and friends with your eyes full of tears. How do you know what is being desperate, if you never arrived in a place alone and could not understand a word of what everyone else was saying. How do you know what is diversity if you never lived under the same roof with people from all over the world? How do you know what is tolerance, if you never had to get used to something different even if you didn’t like it. How do you know what is autonomy, if you never had the chance to decide something by yourself? How do you know what it means to grow up, if you never stopped being a child to start a new course? How do you know what is to be helpless, if you never wanted to hug someone and had a computer screen to prevent you from doing it. How do you know what is distance, if you never, looking at a map, said “ I am so far away”. How do you know what is a language, if you never had to learn one to make friends. How do you know what is patriotism, if you never shouted “ I love my country” holding a flag in your hands. How do you know what is the true reality, if you never had the chance to see a lot of them to make one. How do you know what is an opportunity, if you never caught one. How do you know what is pride, if you never experienced it for yourself at realizing how much you have accomplished. How do you know what is to seize the day, if you never saw the time running so fast. How do you know what is a friend, if the circumstances never showed you the true ones. How do you know what is a family, if you never had one that supported you unconditionally . How do you know what are borders, if you never crossed yours , to see what there was on the other side. How do you know what is imagination, if you never thought about the moment when you would go back home. How do you know the world, if you have never been an exchange student? 


S.

2 comments:

  1. Replies
    1. Sa mulle ka. Igatsen sind niii-niii palju, aga varsti näeme juba, aeg läheb ruttu :)!

      Delete