Esimene Amerika jalgpall, tunniplaan, Zuri sünnipäev

Eile oli mu pisikesel õel Zuril 1.aasta sünnipäev. Ta nägi megaarmas välja oma roosas kostüümis. Päeval tulid meile külla erinevad inimesed ning toimus väike pidu. Tutvusin ema ning isa vanematega ka. Üks vanaisa oli täiesti kindel, et ma olen Saksamaalt pärit. Lõpuks sai ta siiski aru, et ma olen hoopis Eestist. Sõime torti ning jäätiseid. Tort nägi täiesti imeline välja, kuid maitse oli üsna jube. Sama jäätisega. 

šokolaadi, vanilje ning supermani maitselised jäätised. 

Hommikupoole käisime emaga koolis ka. Kool polnudki väga suur. Umbes 500 õpilast peaks siis seal õppima. Valisime mulle tunnid ära ning tutvusime õpetajatega. 

Kuna ei mina ega hostema polnud huvitatud sellest, et ma kodus palju õppima peaksin, siis võtsime mulle võimalikult lihtsad tunnid. 

Tunniplaan näeb siis välja järgmine: 

1. Cont. World Issues - see tund on mul ajaloo asemel, seal räägime parajasti maailmas toimuvatest sündmustest või midagi sinnapoole. 

2. Algebra 1 -  see peaks kõige lihtsam matemaatika olema, kui see liiga lihtsaks osutub, siis saan tundi vahetada ka. 

3. Health 

4. Techncal Communication ehk inglise keel

5. Art 

6. Lõuna - mulle kui vahetusõpilasele anti valida, kas ma tahan süüa varem või hiljem. Muidugi valisin varasema lõunapausi. 

7. Study Hall ehk tund, kus saame oma kodutöid teha ning vajadusel õpetaja käest abi küsida

8. Yearbook - seal hakkame koostama kooli aastaraamatut, mis tähendab, et peame olema kohal erinevatel kooliüritustel, et pildistada ning jutte kirjutada jne. 

9. Biology - Sain valida, kas võtan füüsika, keemia või bioloogia. Bioloogia kõlas kõige paremini, niiet võtsin selle. 

Kool algab kell 8.00 ning kooli viib ja toob kollane koolibuss, mis peatub maja ees. Kool peaks läbi olema umbes kell 3. Peale tunde hakkab mul võrkpallitrenn. 

Eile tutvustati mind kõigile õpetajatele, kellega mul tunnid olema hakkavad. Mõnes tunnis on meid reaalselt kõigest 5 tükki, nagu õpetajad ütlesid. Igatahes tundusid kõik õppejõud ning kooli töötajad väga abivalmid ja sõbralikud. Esmaspäeval saan kooli minna. Ahjaa, nad panid mind ikkagi junioriks, kuna seniorina oleksin pidanud rohkem raskemaid tunde võtma. 

Naljakas on kuulda, kuidas keegi ei oska mu perekonnanime hääldada, vahelduse mõttes on päris tore kellegi teise keelevigade üle ka naerda. 

Õhtul läksime Marissa(hostõde) ning tema poisi Leviga kooli American Footballi vaatama. Kuna see polnud veel ametlik mäng, rohkem nagu tavaline treeningmäng, siis polnud seal väga palju inimesi. Sellegipoolest tutvustati mind erinevatele inimestele, mõne tüdrukuga hakkame koos võrgutrennis käima ning nad olid väga vaimustuses sellest, et ma võrku tahan mängida. Kuigi ma tegelikult ei oska üldse võrku, aga kõigi meelest olen ma nii pikk, et peaks ära toimima küll. Treener ütles, et kui ma suudan oma käed taeva poole välja sirutada ja niimoodi hüpata, siis saan tiimis olla :D. Hästi armas naine oli taaskord. Ta lisas ka, et kui ma mängida ei taha, siis võin neil lihtsalt abistamas käia. 

Mängust ei saanud ma küll midagi aru, kuid meie kool võitis. Mis pidi eriline juhus olema, sest tavaliselt pidime me kaotama. 

Meie kooli tiimi nimi on Rockets 

Muidu vabal ajal vaatame kodus "Sponge Bob'i". Ma polegi ainuke Käsna-Kalle fänn, isa ning hostõde armastavad seda ka. Paps on väga uhke selle üle, et mulle kokata meeldib, nad tahavad, et ma millalgi neile päris browniesid teeksin. Ühel õhtul tegime Levi ning Marissaga browniesid, mis tähenda seda, et võetakse mingi pulber välja ning lisatakse sellele mune ja vett vms. Need tulid üsna imelikud. 

Lisaks kolmele koerale on meil veel ka 2 kassi, kuid nad elavad õues. Miami on mu lemmikkutsu, suur must Dogi. Maailmaarmsaim. 

Millalgi käisin ning jalutasin õues ringi, naabruskond on selline pisike ja vaikne. 

mu kodu, või vähemalt osa sellest

Sellel pühapäeval lähme ilmselt Marissaga kirikusse ka. Järgmine nädalavahetus sõidame loodetavasti Columbusesse, mis on Ohio state pealinn, et shopata. 

Tahtsin täna päeval jooksma minna, kuid väljas on hetkel +31 kraadi, niiet jääb õhtusse see plaan. 

Ma olen USA-s, uskumatu.

Hetkel olen Washingtoni lennujaamas ning ootan oma viimast lendu Columbusesse. Alustaksin sellest, et pole juba 2 päeva korralikult maganud ning see, et 25 tundi tagasi 2 tundi tududa sain, ei loe.

Tallinna Lennujaama tulid mind mõned armsad sõbrad saatma ka. Aitäh teile, Kristin, Maku, Triinu ja Marion. Esimene lend läks 06.05 seega pidin lennujaamas olema juba kell 04.05. 

see roosa unicorn on mu lemmmikkink

Õnneks aitas YFU vabatahtlik meil  nendes kohutavates iseteenindusmasinates check in'i teha.

Ärasaatmine oli veidi kurb, aga peale turvakontrolli oli tuju juba jälle laes, kuigi kellelegi päriselt kohale ei jõudnud, et me 10ks kuuks ära läheme. Ega tegelikkuses pole praegugi see teadmine veel ajju jõudnud.  

Enne turvakontrolli järjekorras seiste avastasin muidugi, et polnud oma käsipagasis olevaid 
vedelikke taassuletavasse kilekotti toppinud, nii tark minust. Niiet sain viimasel hetkel veel asju ringi pakkida. 

Väravatest läbi kõndides õnnestus mul siiski kõrvarõngad kõrva jätta ning seega katsuti mind veel läbi ka. 

Esimene lend oli Frankfurti. Õnneks oli üks mees nõus kohti vahetama ning saime Saalega koos istuda ning lobiseda. 

meie grupp Frankfurdi lennujaamas

Frankfurdi lennujaamas passisime päris kaua, umbes 6 tundi. 
Algul tundus, et see hoone on suuuur, aga Washingtoni omaga ei anna võrreldagi. 
Igatahes kunagi tõi Stephan (yfu kontaktisik) meile burgereid mäkist. Üle pooleteise aasta sõin taaskord burgerit, naljakas. 

Lend Washingtoni kestis 8 tundi, mässasime natuke kohtadega ning õnneks saime Anniga koos istuda. Rääkisime juttu, vaatasin filme ning kuulasin muusikat, isegi magada õnnestus. 
Lennuk oli vähemalt mugav ja suur. 

Washingtoni jõudes läksid osad meist juba perede juurde, teised ööseks hotelli ning mina, Marthen ning Meril jäime veel oma järgmist lendu ootama. Kallistasime ära oma armsad yfukad ning läbisime järjekordse turvakontrolli. Turvaväravad on ikka hoopis teistsugused kui Eestis. Vot see lennujaam oli hiiglaslik. Sõitsime metrooga kuhugi väravasse ning passisime seal koos itaallastega. Me kõik kolm olime nii üleväsinud, et naersime lihtsalt koguaeg nagu segased. 
Veetsime seal umbes 6 tundi enne kui lennukile saime. Yfu kontaktisik viis meid kõiki oma väravatesse, Meril oligi veel viimane eestlane, keda nägin. Ootasin oma lendu koos kahe itaallasest neiuga, nende inglise keelega võrreldes tundus minu inglise keel isegi päris hea. Kuigi ma ei ole oma inglise keelt kunagi heaks pidanud. 
Meie lend hilines veidi ning üleüldse seelend oli veider. Lennuk oli megapisike, ainult 4 istet ühes reas ning propellerlennuk. Sattusin istuma ühe usaka kõrvale, kes oli isegi Lätis käinud ning üleüldse geograafias tugev ning tundus hästi avatud silmaringiga itelligentne inimene. Mingi hetk avastasin end temaga rääkimas Eesti iseseisvumisest ning majanduslangusest. Naljakas. Õnneks kestis lend vaid 1,5 tundi, kuigi hoolimata väsimusest ei jäänud ma selles rappuvas asjas kordagi magama. 

Vastu oli mulle tulnud ainult ema koos oma sõbrannaga, sest kell oli u 12. Marissal oli järgmine päev kool ning lapsi polnud lihtsalt mõtet lennujaama vedada. Mu perel on minivan ning mingi muu suurem auto ka. Ema ning ta sõbranna olid näljased, niiet sõitsime Taco Bellist läbi, ma polnud näljane, niiet ma ei soovinud midagi. Enamus autosõitu ma magasin, kuid siinseid maisipõllud on ikka hiiglaslikud. Peale 1,5 tunnist sõitu olime lõpuks kodus. Kallistasin isa ning vaatasin korra maja, koerad haukusid mu peale, aga ma läksin suht kohe magama ära, Marissat nägin ka vaid korraks, kell oli juba 2. 

Hommikul tõusin 1 aeg. Esimese asjana alla tulles tuli isa mind kallistama. Ülemisel korrusel on ainult minu ning Marissa tuba ja meie wc, ka alumisel korrusel on meil eraldi vannituba. Minu tuba on suur, seal on 2 voodit. Teine voodi on Sandra oma, kes oli eelmisel aastal siin vahetusõpilasena Ghanast. Ta oli mulle minu voodi peale armsa kirja ka jätnud ning New York city t-särgi, hetkel õpib ta seal ülikoolis. 

Varsti tuli meile üks ema sõbranna külla, kes elab samal tänaval. Rääkisime juttu ning sõin hommikuhelbeid hommikuks. Igatsen oma müslit. Ma ei tea kuidas ja mida ma siin sööma hakkan, sest toiduained on ikka väga erinevad, nad lubasid mulle palju puuvilju osta, kuigi need pidid üsna kallid olema. Rääkisin emaga, nad käivad ainult korra nädalas poes. Hästi palju on juba pakendatud toitu.  No eks näeb, mis saama hakkab. 

Isa kustus mind täna potato'ks. Eestlased ja kartulid, ta huumor on huvitav. Enamvähem kõik, mis ta ütleb, ongi huumor. Pisike vend Xander läks täitsa hulluks täna, megalt esines, jooksis mööda tuba ringi, vastu diivaneid ja seinu, hüppas ringi ja tegi igasugu asju. Mu juuksed meeldisid talle, näppis neid. Isa ütles, et kui 2 aastane kutt juba niimoodi teeb, mis siis poisid koolis veel teevad. See oli veidi naljakas. Isa pidi üldse väga protective olema. 
Mind isa veel väga ei kiusa, aga tavaline, et nad Marissaga aelevad maas või kaklevad muudmoodi. 
Nalja saab. 

Homme lähme emaga kooli, ilmselt olen ma senior. See või järgmine reede on esimene american football game, kuhu loodetavasti Marissaga minna saame. 

Päeval chillis meie juures ema nõbu Dustin ning hetkel tuli Marrissa boyfriend Levi siia. 
Istume köögilaua taga ning paps loopis just Marissat hernega. Igati normaalne :D. 
Näitasin Levile Eestit ka. 
Kohutavalt naljakas on, kui kõik üritavad sõna hapukapsas hääldada. Aegajalt lendab väga rumalaid küsimusi, ala kas sa oskad inglise keeles lugeda? Oi, siis sa saad ju koolis hakkama.. :D. 
Nalja saab, nalja saab. 
Rohkem ei jaksa hetkel kirjutada, hakkame kohe perega maisi & kana sööma.  Ajaarvamine on mul veel kõik sassis, aga muidu on tore olla :). 

5 ja pool tundi lennuni!

Tere-tere!

Kuigi uni on hetkel number 1 asi, mida ma sooviksin, tahtsin veel teha ühe kiire postituse Eestimaa pinnalt. 

Mu lend läheb 5 ja poole tunni pärast, hommikul kell 06.05 ning mina lõpetasin 30 minutit tagasi pakkimise, nii minulik jätta asjad viimasele minutile. Kaks päeva kestis see asjade kokku lükkamine, kuid nüüdseks on tehtud. Alguses oli kohver muidugi ülekaalus. Hämmastav, kui raske on eemaldada 1,5 kg oma kohvrist.  Käsipagas on samuti väga-väga piiri peal. 

Loodan, et kõik mängib siiski välja ning lennujaamas probleeme ei teki.

Pühapäeval oli mul ärasaatmisparty, kuhu jõudis umbes 35 armsat sõpra. Igatahes oli vähemalt minul hea õhtu ning meeletult hea meel neid inimesi veel näha. Suurimad tänud nendele sõpradele, kes viitsisid kohale tulla. Isegi kui me väga rääkida ei jõudnud, usun, et vähemalt süüa saite korralikult. Järgmine päev oli mul muidugi terve hunnik torte ja arbuuse kodus. 

Mul on jäänud veel alla 3 tunni magada, tõmban oma ipodi veel viimased laulud ning kaon magama. 

Järgmine postitus tuleb juba USA pinnalt. Columbuse lennujaama jõuan alles 11.27 PM neljapäeval (USA aja järgi). Ajavahe eestiga on 7 tundi. Usa-s on siis aeg taga.

Mu hometowni ilm, kui kohale jõuan.. ning mina arvasin, et seal on külm.

Tegime mu kohvrit eile öösel õega stiilsemaks. 

I grew tired of the same, then one night
Packed my things, told the one I love
I’ll be back one day
Through the fight, through the pain
Booked a flight, took a plane
Told her not to cry
I’ll be back one day

Tinie Tempah on lihtsalt tore. 

Olly Murs - Dear Darlin on ka hea

10 kuu pärast näeme, Eesti!

Ainult 2 nädalat veel Eestis!

Hei-hei

Taaskord on see leht bloggeris mul juba terve päeva lahti olnud kuid pole suutnud enne õhtut siia ühtegi sõna kirja panna.(update- see postitus oli mul mitu nädalat lõpuni kirjutamata). Ma ei kujutagi ette, kui tihedalt ma USA-s suudan end blogima sundida, mõistes küll seda, et hiljem on mul seda endalgi nii põnev lugeda, on siiski minu jaoks raske võtta aeg maha, koondada oma mõtteid ning seejärel need siia kirja panna.
Kuidagi olen ma sellegi poolest järjekordselt siia lehele jõudnud. Kirjutada oleks tagantjärgi nii paljudest üritustest, kuigi mälestused hakkavad juba vaikselt tuhmuma, üritan siia veel mingisuguse kokkuvõtte teha.

28.-30. juuni toimus meil yfukatega ELO ehk eelorientatsioon Väike-Maarjas.
Üritus, millest yfukad juba varem palju positiivset olid rääkinud, kuid midagi nii vinget ja hästi organiseeritut ei osanud ma oodata. Kõik yfukad on nii avatud, noored ning hästi lihtne on suhelda nendega. ELO-l toimusid erinevad workshopid, mille käigus õppisime erinevaid probleeme lahendama, rääkisime nt piiridest, reeglitest, kommunikatsioonist, kultuurist ja veel paljudest muudest asjadest, mängisime erinevaid mänge, tegime energizereid ning saime palju-palju vajalikku infot erinevatel teemadel. 
Meeldejäävad on kindlasti ka meie väärakad õhtused programmid, veidrad hommikuvõimlemised ja igasugused mängud( nt Big Fat Pony ja kõige veidrama evolutsiooniteooria mäng) ning "pommirünnakud"( mis siis kujutas endast seda, et kui mõni VÕP karjus POMMIRÜNNAK, pidid kõik pikali maha heitma, hoolimata ajast või kohast. Päris koomiline oli see.) 

Lisaks olid meil ka kodugrupid,kuhu jaotati meid riikide põhiselt ning seal saime arutada erinevaid asju ja ka kõige randomimaid küsimusi küsida. Minu mõlemad grupijuhid, Keir ning Jane, olid käinud vahetusaastal USA-s ja meie usakate grupp oli ülilahe!
Tubadesse jaotamine toimus samuti riikide põhiselt, mis oli täiega hea ning me saime oma toakaaslastega igatahes väga-väga hästi läbi. Üleüldse tekkis täiega ühtekuuluvustunne nende yfukatega, eriti nendega, kes USAsse lähevad. 

Selline siis oligi meie armas kodugrupp, *Laura-Marie pilt*

Ning meie blondide usa võp'ide tuba, tüdrukud, kes said mulle selle 3 päeva jooksul nii armsaks. 

22.YFU lend

POMMIRÜNNAK

Juuli algul, 3.-7.juuli õnnestus mul Tartus olla, kus toimus 3D tänavatel nädal, mis oli ülikõva!

Sellesse nädalasse mahtusid nii põnevad jalkavõistlused kuttidele, hästi palju sööki, filmi Soul Surfer vaatamine kinos Ekraan, pre-christmas party Anne kanali ääres, diibid jutuajamised sõpradega ning pikaks veninud ööd, millele järgnesid veidi magamatuse all kannatavad hommikud. Ma ei hakka siinkohal mingisugust tegevuskava üles kirjutama, kuid pean mainima, et see oli üks imeline nädal koos armsate sõpradega. 

Taaskord blondid neiud 

Sellessuhtes, et toit on põhiline

Fotoshuut jee

Mõtlesin Onoorte laagrist ka veidi pikemalt kirjutada, kuid kuna täna on märkamatult juba 1.august ning laager oli 11.-14.juulil, siis jääb ära. Lisan siia meie imelise laagrivideo - by Toomas Vardja / TomVar. 

absoluutne lemmikpill!

Vahepeal juhtus veel selline asi, et mul oli sünnipäev ehk siis 17.juulil sain 17. Sünnipäev oli hästi armas ja kinomaraton oli ka vinge. "Now you see me" on ikka üllatavalt hea film, soovitan. Seevastu "The Lone Ranger" valmistas mulle küll pettumuse, Johnny Depp oli muidugi hea, kuid ta karakter oli liigagi sarnane "Kariibimere Piraatides" kehastatud tegelaskujuga. 

Sellise armsa üllatuse osaliseks sain hommikul, kui armsad Amanda, Berta ja Mari-Liis minu juurde sisse sadasid. Palju roosat õnne mulle vist.

Vahepeal käisime veel perega Türgis puhkamas, igapäevaselt kuni +42 kraadi oli päris mõnus. Järgnevalt lihtsalt random faktid:

• Ma olen õhupüssiga shuutimises ikka täiega koba.
• Jetiga sõitmine on üks väga pöörane tegevus, eriti kui sõidad tuulise ilmaga koos laevakapteniga. 
• Tänu selle kapteni hullumeelsetele manöövritele lendasime jetiga sõites koos 2 korda merre. Kolmas kord samal päeval lendasin ma vette kui käisime sõitmas sellise õhku täis diivaniga, mida kaatri järel veetakse ning ma ühel hetkel suurel kiirusel kihutades enam kusagilt kinni ei hoidnud, tark tegu. Järgmine hetk avastasin end juba kuskil meres ulpimas. Jälle oli naljakas. 
• Water gym on üks naljakas asi, millest osa võtta.
• Natuke veider oli kui ühe õhtu jooksul kõigepealt küsis üks kokk minult, kust ma pärit olen ning mis mu nimi on. Seejärel päris ta "Can you fly?" minu ilmselt küllaltki veidra näoilme ning vastuse "ee, no?" peale vastas ta "Really? Cause you look like an angel.". Kõndisime õega restoranis sisse tagasi ning üks meile vastutulevatest kelneritest ütles mulle, et "You can't be real, cause you look just like an angel". Siis hakkas nagu juba päris imelik..  
• Jooksulindid, mis näitavad kilomeetrite ja meetrite asemel miile ajavad mind segadusse. (Hetkel veel - Go go USA, eksju)
• Üks poeomanik soovis mind 2000 lamba eest oma pojale naiseks osta. 2000 lammast tundub kuidagi vähe. 
• Enamus türklasi arvasid, et mu 13 aastane õde on mu laps.

Mõtlesin, et normaalseid pilte siia panna oleks ka liiga mainstream.

 See vahuparty oli lihtsalt üliüli lahe, õhtul pidi veel suurem foamparty olema, aga muidugi pidime me just sama päeva lõuna ajal juba lennujaama sõitma :(

Aa oma lapsega tegin ka pilti.. 

Üks kelner küsis veel:" Is this your baby?"

USA UPDATE!!!

Vahepeal olen muidugi ka hostema, hostisa ning hostõega suhelnud. Veidi aega tagasi sain teada, et kool muutis esimese koolipäeva kuupäeva ning see on eelneva 28.augusti asemel hoopis 20.august. Minu lennud on endiselt  21.augustil. 

LH 885 21AUG  Tallinn-Frankfurt   6:05AM  7:40AM

LH 418 21AUG  Frankfurt-Washington   11:00PM  3:45PM.

United Airlines Washington-Columbus 9.58 PM - 11.27 PM

Ehk siis kusagil 4 aeg hommikul pean ilmselt lennujaamas olema.. niipalju siis sellest, et sõbrad ärasaatma saaksid tulla mind. Ning lennujaamades on päriiis palju ootamist, loodan, et väga kaua ei pea kusagil üksinda ka passima, koos yfukatega on igati üleelatav. 

Rääkisime emaga, et lähen kooli alles esmapäeval 26ndal, sest nad tahavad, et ma alguses ikka korralikult välja puhkaksin ning reedel käime emaga koolis ja valin endale tunnid ära ning saame vajaminevaid asju osta veel poest. 

Hostisa rääkis mõned päevad tagasi, et neil on juba välja valitud restoran, kuhu nad mu esimesena viia tahavad. Nime mulle ei avaldatud, aga siis jääbki üllatuseks. 

Marissaga(hostõde) chatisime reisil olles üle pika aja pikemalt, mõlemad saime telefonide asemel arvutis rääkida ning niinii mõnus oli. Ta on üliarmas ja täiega ootab juba, et ma USAsse jõuaksin. Tegime Luisaga talle naljakaid pilte ja rääkisime, kuidas normaalsus on üle hinnatud ning veidrad inimesed ongi huvitavamad. 

Igaljuhul on nad mulle omamoodi armsaks saanud juba ning nii uskumatu kui see ka poleks, aga 14 päeva pärast lendangi juba Eestist 7000 km kaugusele. Eks näeb kuidas mu elu seal välja hakkab nägema koos minuvanuse õe ning kahe pisikese lapsega. Ahjaa, ärme unusta 3 koera. Praegu vähemalt ei karda ma küll konkreetselt midagi, lihtsalt kõik tundub nii põnev ning veidi kurb on ka vahel, eriti peale mõne sõbraga kokkusaamist. Mõelda, et võimalik, et see oligi viimane kord kui nägime nüüd 10 kuu jooksul. 

Kunagi suvel sain Jamie ning tema perega ka kokku. Ma ei mäleta, et oleksin sellest kirjutanud. Jamie on nimelt Ohio state põhjaosa yfu regionaaljuht( kui ma õigesti mäletan) ning ta oli oma perega külas oma kunagisel vahetusõpilasel Soomest ning nad külastasid kahe perega Tallinnat. Kuna nad on mu hostemaga tuttavad/sõbrannad, siis käisingi nendega ükspäev väljas söömas. 

Üllatavalt tore ja mõnus ning üldse mitte awkward oli olla, kuigi omamoodi raske oli ka koguaeg inglise keeles rääkida ning vahepeal ei jõudnud mu mõte sama kiirelt liikuda kui nende oma. Aga väga palju positiivset vastukaja ning julgustust tuli Ricki ja Jamie ning teiste poolt minu kohta. Jamie ütles mulle, et ma olen oma koolis see aasta hetkeseisuga ainuke vahetusõpilane ning ühes minu linna teises koolis on veel 2 VÕPi. Kui ma õigesti mäletan, siis nad olid Saksamaalt. 

Pean ruttu perele veel kingid ka ära ostma, kui kellelgi on mingi lahe idee, siis võib seda julgelt sheerida ka. 

Varsti tripin Tartusse ning algab 3D, Risttee ja Salemi koguduse ühislaager, mis tuleb kindlasti väga äge.

http://vimeo.com/71570226  Vaadake kindlasti nende "normaalsete" kuttide tehtud suvelaagri video ka üle!

Countdown käib täie hooga ning kõigest 14 päeva veel Eestis olla!

Tahaks loota, et seekord tuleb see postitus juba kiiremini. Ning kui kellegil on küsimusi millegi kohta, siis võite feisbuukis shuutida või postituste alla kommentaaridesse kirjutada. Kuidas iganes minuga ühendust saate. 

Päikest teile, nautige veel suve, followige mu blogi või tsekkige seda aegajalt :)!

Tick-tock, tick-tock

Sandra