Tornado warning ning nädalavahetus Brooklynn'i juures

Vahepeal on väga palju juhtunud. Panen mõned asjad lihtsalt punktidena kirja, sest ei oska neid eesti keeles enam ühtlase tekstiga korralikult kokku monteerida. Mõned asjad on väga lambised, kuid tahan need siiski kirja saada. 

• Ükspäev kunsti tunnis Preston(üks teine Preston), Alex ning Nick kasutasid Google tõlget ning üritasid "Baby, I love you" ära tõlkida. Päris naljakas oli. Muidu endiselt on kunsti tund üsna veider, õpetaja vihkab meie klassi, kuigi ega ma ei imesta ka, palju freshmane(eestis see vist võrduks 8nda klassiga). 
• Meil on pidevalt tuletõrjeõppused koolis. 
• Kunagi väga ammu oli meil koolis pildistamine. Siiamaani pole veel oma pilte ära tellinud, lihtsalt pole viitsinud tegeleda sellega. Selliseid asju nagu klassipildid või sõbrapildid, siin ei eksisteeri. 
• Meil sadas vahepeal lund. 
• Ma vahetan peret. (Sellest kirjutan lähemalt mõnes järgnevas postituses, kui juba tean, kuhu ma järgmisena kolin ning ka põhjustest.)
• Täna anti meil tornaado hoiatus, kuid ka sellest lähemalt allpool. 
• Veidi aega tagasi käis meil koolis merejalaväelane, kuigi ta oli tegelikult kusagilt special mission värgist, sukelduja. Ei oska paremini seletada. Veetsin terve oma study hally periodi temaga rääkides, sest study hall on igav kui sul kodutöid pole (ning ta oli extremely good-looking). 
• Igatahes lõpetas ta 3 aastat tagasi Ridgedale High Schooli ning täiega huvitav oli temaga rääkida. Mu lemmikküsimus oli vist, et kas neil on palju hot'e kutte? Ta vastas et on küll jap, kuna nad peavad olema targad ning väga heas füüsilises vormis, et seal hakkama saada. Ta ise oli ka high schooli ajal football teami parim mängija, kavatsen ükspäev ta pildi kooliseinalt üles otsida. 

• Hetkel olen nädala aega ainult korvpallitrenne ning mänge vaadanud. Nimelt see sama valu, mis mul juba cross country ajal sääres oli, polnud mitte tavaline lihasvalu vaid shin splint. Põhimõtteliselt tirib mu säärelihas end sääreluust eemale ning see pole eriti meeldiv. Ainuke ravim sellele on jääd peal hoida ning puhata. Igatsen juba trennides kaasa tegemist, sest lihtsalt vaadata on üsna igav. (Täiendus: esmaspäeval olin jälle trennis, wuhuu. Üsna surmav oli, suudan nädala ajaga piisavalt palju asju ära unustada. Aga läheb paremaks. All things are difficult before they are easy
• Neljapäeval ning reedel olid meil scrimmaged, neljapäeval läks päris hästi, reedel mitte niihästi. Hea on see, et koolid, kellega meil scrimmaged olid on parematest districkidest kui meie, niiet nende tase peabki parem olema. 
• Random fakt: kui tunnis filmi või slideshow'd vaadatakse ning tuled kustu lastakse, siis igakord kui need jälle põlema pannakse, hoiatab õpetaja, et ala hoidke oma silmi vms :D. 
• Random fakt nr 2. Hostisa shaved his eye brows, again. Mina ja Marissa olime krampides, kuigi üleüldiselt ei saa me enam nii hästi läbi, nüüd kui ta teab, et ma ära kolin varsti. Pidevalt on kuri minuga, aga saame hakame. 

Kirjutan nüüd nädalalõpust lähemalt. Kaugemale väga ei mäleta enam midagi. Hetkel olen väga õnnelik, et olen suutnud blogi pidada üsna stabiilselt.(enamvähem)

Reedel enne scrimmaget Shae viis mu Subwaysse ning Shavanna ning Hannahi Taco Belli, kus ka enamus tiimi oli. Kui ma otsustamatult Subways seisin, ütles mind teenindav naine, et tema meelest võtsin ma eelmine kord kana, aga ta ei mäleta täpselt millise. Ma olin väga üllatunud, et ta mind mäletab, ta ütles et muidugi mäletab, ma käisin siin oma sõpradega. Hiljem hakkasin mõtlema, et see oli umbes 2 kuud tagasi, sest viimane kord kui ma Marionis Subways käisin, oli Zaci, Levi ning Marissaga, kui me niisama vaidlesime üle Subway, kes mu võiku eest maksma peaks. See selleks. 

Brooklynn tegi midagi oma põlvele neljapäevases mängus, ning ta põlv oli ülipaistes. She torned somekind of muscle in her knee. Ei oska paremini seletada. Kuna ma ei mänginud, läksin segasin veits kohtunikke ning hankisin jääd talle. 

Mingi suvaline kutt küsis, et kas ma talle ka jääd tooksin. Usa. 

Vahepeal Brooklynn pillas selle jääkoti maha ning kõik jää lendas igalepoole, ups. Peale seda õpetas ta mulle kuidas sõlmi teha. 

Kohtusin ta isaga ka, üleüldse tahtsin teda seljas tassida, kuid ta ei lubanud. 

Reedel sai ta kargud. Muideks see sõna "kargud" tundub kuidagi eriti imelik eesti keeles. Crutches tundub väga palju normaalsem. 

Vahepeal tellisin endale koolilogoga asju, mis on siin väga populaarsed. 

Peale reedest mängu läksin Brooklynni juurde ööseks. Nii mugav, et tal auto on. Õnneks saab ta ikkagi autoga sõita, kuna ta vasak jalg on "katki". 

Olime üliväsinud, üritasime "Easy A" filmi vaadata, kuid kaugemale kui 10 minutit me ei jõudnud, sest mõlemad jäime lihtsalt magama. 

Laupäeva hommikut alustasime sõõrikute ning movie maratoniga. Vaatasime Easy A ära ning seejärel vaatasime Sydney White'i. Mängisin ta 11-aastase venna Adamiga lauajalkat.  Millalgi tuli Andrew sinna, chillisime veits ning siis nad tõid mu koju u kella 3 aeg.

Õhtul tulid nad mulle jälle järgi, sest mõtlesime, et kuna Marissa pole ka nkn see nädalavahetus kodus, siis pole hullu, võin samahästi teise öö veel Brooklynni juures olla. Pakkisin asjad ning sõitsime jälle temapoole. 

Neil olid külalised ka, üks naine oli väga tuttav, ta ütles, et ta teab mind ka. Üllatus üllatus, ta töötab meie koolis sööklas. Igatahes tellisime pizzat ning vaatasime ühte muusikali, "Bye Bye Birdie" mida mu kool ka etendab millalgi kevadel. Minu meelest oli see meeletult igav, aga teistele meeldis. Millegipärast mulle ei meeldi vanemad filmid. Hiljem näitasin Brooklynnile oma maja ning Eestit google street viewiga. Rääkisime igasugu teemadel pikalt veel. Üsna hilja jäime magama alles. 



Hommikul läksime ta perega kirikusse. Minu jaoks on imelik see, et igakord kui ma kellegi juures nv veedan ning nad kirikusse lähevad hommikul, kirjutavad nad mulle alati, et ma võtaksin church clothes ka kaasa. Ei ütleks, et ma kirikusse midagi paremat selga paneksin vms. Aga nende jaoks on ilmselt suurem vahe, sest muidu kantakse väga palju tavalisi t-särke, korvpalli pükse, pusasid. Kusjuures tüdrukud kannavad alt laiasid teksasid. Plätusid või kauboi saapaid kantakse ka koolis. 

Kirik oli mulle juba tuttav koht, olen varem seal 2 korda käinud. Tavaliselt nad ei käi seal kirikus, kuid üks tüdruk sai ristitud ning nad tahtsid seda vaatama minna. Peale kirikus käimist läksime Brooklynni pere ning kamba sugulastega välja sööma ning seda tähistama, et Brianna ristitud sai. Läksime ühte Mehhiko restorani. Brooklynn pidi poolepealt ära minema, kuhugi laulma.
Jäin restorani nende perega, hiljem käisime veel Krogeris ning Dollar Tree's toitu ostma nendega. Nad ütlesid kohe, et ma ise otsustan, millal koju minna tahan, kiiret pole. 
Neil on sisalik kodus, kellele nad mingeid rõvedaid putukaid toiduks ostsid. Vaatasime kuidas nende sisalik neid "jahtis" ning seejärel hakkasime Ginaga(Brooklynni stepmom) pumpkin roll'e küpsetama. Täiega mõnus oli teha midagi, mille valmistamiseks peab rohkem pingutama kui "pulbri kaussi valama, 1 muna ning vett lisama". Üleüldse minu meelest on need kõiksugused pumpkinbreadid ning asjad niihead, tahaksin, et need meil eestis ka populaarsed oleksid. Sain endale koju kaasa ka osa sellest asjast. 

Kella 5 aeg tuli Brooklynn ka koju, veetsin nende perega niisama umbes 5 tundi. Eestis see nii tavaline pole. Brooklynn õppis parajasti hispaania keelt kui Preston lampi sisse jalutas. Nad on nimelt pmst naabrid, ta ütles, et kõndis poodi ning nägi blonde juukseid ning teadis, et see mina, niiet ta tuli ja ütles tere meile. Ehk chillis seal umbes pool tundi. Kiusasime üksteist ning naersime, Gina ning Prestoni relationship oli ka huvitav. Alguses ei saanudki aru, kas ta sallib Prestonit või ei. Hiljem ta ütles, et, I like Preston, but I also like to give him hard time. 

Esialgselt oli plaan, et lähen pühap peale kirikut lihtsalt Prestoni juurde, aga no tegelt pidi ta haige olema. Aga no mitte piisavalt haige, et poodi kõndida, kuigi ta rääkis küll, et tunneb tegelt halvasti ennast. 

Kell oli juba peaaegu 7 ning Brooklynni isa Will pidi mind just koju viima. Kuid sain smsi, et meil on tornado warning ning inimesed peaksid turvalise koha leidma. ( siin üldiselt on keldrid just selle eesmärgiga.) Samal ajal kuulsime ka tornaado warning signaali. Päris jube oli. 
Adam(brooklynni 11 aastane vend) ning Will olid Adami baseballi trennis, nad sõitsid ruttu koju. Õues oli meeletu tuul ning jube vihm. Vanemad polnud eriti hirmul, eriti kui Will koju tuli. Raadio mängis vn sealt tuli uudiseid koguaeg. Igaksjuhuks süütasid nad küünlad ka ning otsisid taskulambid välja, sest paar korda läks elekter sekundiks ära. Akende juures ei lubanud vanemad meil kellelgi istuda. 
Tornado warning tähendas tegelikult seda, et tingimused olid tornaado tekkimiseks sobilikud, ühtegi tornadot polnud aga keegi veel märganud. Ma sain oma telefoni 6 tornado alerti. 
Will naeris mu üle täiega, kui seletas midagi, et ahh siin on need tavalised juhendid, mida teha, kui tornaado tuleb.. bla bla bla. Ning kui ma küsisin, et mis see bla-bla-bla endast kujutab, siis millegipärast naeris ta mu üle väga pikalt veel. Adam tahtis minuga eestisse kolida, sest meil pole looduskatastroofe. 

Hiljem oli ilm juba normaalsem ning Will tõi koju mind. Ütlesin neile, et mul oli nii tore nv ning I probably gained like 5 pounds. 

Esmaspäeval study hallist kutsuti mind officisse ning Jamie( northern Ohio YFU regionaaljuht) tahtis minuga rääkida, kuna me pühapäeval ei saanud rääkida. Mõlemal oli olukord üsna tormine. Kuna ta tahtis, et ma saaksin mõnes privaatsemas kohas rääkida, siis suunati mu kõne direktori kabinetti. Tal endal oli mingisugune miiting ning ta polnud seal. Istusin siis tema paberitega ülekuhjatud laua taga tema nahktoolis ning rääkisin tema telefoniga. Päris naljakas oli. Mugav samuti. 


Perevahetusest niipalju, et on võimalus, et saan Brooklynni juurde kolida, aga midagi kindlat pole. Lähipäevil selgub. Hostema ütles, et neljal juhul viiest on nad leidnud pere niimoodi, et kooli vahetama ei pea. Ausalt öeldes oleks päris vinge, kui saaksin kooli ka vahetada, kuid suure tõenäosusega see ei juhtu. Jamie ütles sama asja. Neil on vaja leida pered õpilastele, kes tulevad teisel semestril. 
Mulle meeldib mu kool, aga samas see on niii vana, u 40 aastat vana ning meil pole isegi aknaid. Konditsioneeri pole ning õpilasi on üsna vähe. Tegelikult oleks asi palju toredam, kui mu hostema poleks koolis rääkinud, et ma tahan junior olla, selleasemel, et olla senior. Vanuse poolest olen ma senior. Sellisel juhul saaksin ma lihtsalt rohkem tunde enda vanuste õpilastega. Kahetsen hetkel veidi oma tundide valikut, mul on 2 üsna mõttetut tundi freshmanitega. Olen sellest koolis rääkinud ka, ilmselt ei saa neid vahetada ka. 
Seniorid saavad nii palju rohkem, esiteks on nad koolis tähtsamad kui teised. 
Vb olen sellest kirjutanud ka varem juba, aga nt minu trennis, nemad said esimesena endale lockerid valida. Nemad said endale esimesena numbrid valida jerseydele ning trenniriietele. 
Nendest on yearbookis suuremad pildid ning neil on eraldi Senior Sports lehekülg.

Teisest küljest on ilmselt jällegi väiksemas koolis lihtsam. Õpetajad on vastutulelikud ning kõik teavad mind. 


Kell on juba palju ning ma ei jaksa rohkem kirjutada, olen juba paar tundi selle blogiga mässanud. Tavaline. Niiet please andke andeks, et ma väga tihti kirjutada ei jõua. 

Tegin endale ask.fm'i ka.

www.ask.fm/ssannuu 

Misiganes random küsimusi teil on, võite seal küsida. Samuti on blogi paremal küljel ask.fm box, kuhu küsimusi saate shuutida. 

Winnie Puhh on nii tark :')

When being a human is too complicated, it's time to be a worm

Reedel oli meil järjekordne scrimmage korvpallitiimiga. Bussis saime jälle oma puuviljasalati ning peanut butterit või nutellat. Sõitsime Limasse, mäng toimus Lima Senior High Schoolis, nende kool oli hiiglaslik. Neil oli 2 saali ning suuremas saalis oli 2 kossuväljakut ning megapalju pinke ehk väga suur student section.

Kohal oli 4 erinevat tiimi, mängisime 3 või 4 mängu. Kaotasime mõned, mõned võitsime. Kuna skoori märgiti seal imelikult, mõndasid meie viskeid ei loetud üldse, seega pole kindel. Varsity tulemusi ei tea. Igatahes see linn, Lima, enamus inimesi on seal tumedanahalised. Mu tiim täiega naeris mu üle, kui ma ütlesin, et ma pole kunagi nii palju tumedanahalisi inimesi koos näinud. 
Igatahes mänguaega sain seekord juba rohkem, ühes mängus polnud isegi väga viga, kuid teistes tegin ilmselt ikka päris palju vigu ka. 

Kui Limast sõitma hakkasime, sõitis meie bussijuht, Crazy Steve, nagu kõik teda kutsuvad, vastu posti. Midagi hullu polnud, kõik muidugi tweetisid sellest kohe, naersime ja sõitsime lihtsalt minema. Veider. Koju jõudsin kusagil 9.30. 

Ahjaa, neljapäeval saime oma practise uniformid ning võistlusriided ka kätte. Päris vinged on. Varsti on pildistamine ka. 


Laupäeva hommikul oli trenn, nagu ikka. Kui koju jõudsin, ütles hostema, et ta viib mu Walmarti, et endale oma telefoni ostaksin, kuni mu iPhone kohale jõuab, sest nad ei taha, et ma nende telefoni kasutaksin niikaua. Ostsin siis endale mingisuguse ajutise telefoni. 


Aaa, Sandra (nende Ghana võp 2 aastat tagasi, kes hetkel ülikoolis on Limas) on ka see nv siin olnud. 

Teadsin, et laupäeva õhtul tulevad Marissa sõbrad meile, keda mina ei teadnud. Sandra sõbranna Hannah tuli ka meile ning pidi ööseks jääma. Nad mõlemad käivad ülikoolis ning on 19/20 aastat vanad. Marissa ning ta sõbrad tegid väljas mingi pisikese lõkke, grillisid vahukomme ning sõid. 

Me mängisime Sandra ning Hannahiga lauamängu "Life/Elu", mis minu teada peaks ka Eestis olemas olema. Sandra oli niiblond koguaeg ning üleüldse feilisime pidevalt, aga nii lõbus oli. Olime parajasti teise mängu poolepeal, kui meil tuli idee, et läheks ja luuraks Marissat ning ta sõpru ning ehmataks neid. Sandra ei viitsinud tulla, niiet läksime Hannahiga kahekesi.
Hiilisime väga suure ringiga kusagilt naabrite majade vahelt. Me reaalselt roomasime maas, vahepeal mängisime worme/ussikesi või siis rullisime mööda mingit mäge alla end. Terve see aeg rääkisime rumalat juttu, olime mõlemad naerukrampides ning samal ajal üritasime vaikselt olla. Meil läheb maja kõrvalt suurem oja või väiksem jõgi ning kui juba lähemale olime jõudnud, siis Hannah otsustas, et ta hakkab sealt kive välja urgitsema, et me neid terassile saaksime visata, et teisi hirmutada.
Ma lihtsalt naersin ning lootsin, et ta vette ei kuku, kuigi vesi polnud seal üldse sügav, aga külm sellegipoolest. Ta leidis paar kivi, roomasime edasi, ning avastasime, et paari meetri kaugusel on kaks suurt kivihunnikut. Viskasime kive nende juurde terassile ning ise lamasime maas terassi kõrval ning lootsime, et nad meid ei leia ega kuule. 
Alguses ei teinud nad väljagi, kuid hiljem tulid täpselt meie juurde seisma rõdule ning rääkisid kui ilus taevas on ning siis järsku vaatas keegi alla ning nägi meid. Niiet lõppkokkuvõttes oleksime me pidanud kiljuma, et neid ehmatada, kuid ei mina ega Hannah ei alustanud, niiet meie missioon kukkus läbi. Aga vähemalt oli meil kohutavalt naljakas. 
Loodan ainult, et mu riided lähevad puhtaks sest need nägid jubedad välja. Hiljem saime teada, et Sandra ei suutnud meid leida ning ta läks Marissalt küsima, et kas me oleme neid juba ehmatanud.. Ta on ikka kohutavalt blond pliks, hoolimata sellest, et ta on mustanahaline ning blondidest juustest on asi päris kaugel. 


Vahepeal oli Sandral ning Hannahil plaan minna ühele bon firele, kuid kuna keegi ei läinud sinna, siis nad ka ei läinud. Kell 11.15 aeg otsustasime siiski, et lähme chillime niisama selle kutiga, kelle juures bon fire pidi olema. 
Kuna selgus, et Hannah ning Preston on ka head sõbrad, siis sõitsime Prestoni juurest läbi ning võtsime tema ka kaasa. Läksime Garreti juurde. Tal oli armas kiisu, võtsin ta sülle ning paitasin ning järsku ta sisises mu peale nagu madu. Muidugi kiljusin ma üle ta kodu ning viskasin kassi maha. Kõik naersid mu üle ning ütlesid, et see oli täpselt samasugune kiljatus nagu õudukates. Järgmisena ei sallinud üks ta koertest mind ning muudkui haukus mu peale. :D

Rääkisime juttu ning varsti hakkasime kaartidega Spooni mängima. Kuulasime muusikat ning laulsime. Lõbus oli. Rääkisime meie koolist, kuna nad kõik on lõpetanud Ridgedale High Schooli ning üleüldse Hannah rääkis ülijubeda loo, mis juhtus kusagil 4 aastat tagasi. Ta sattus mingile peole, kus küll talle tundmatud inimesed segasid ecstasyt ning kokaiini ning kuidas üks poiss oli terve öö krampides ning ta sõbrad, kes samuti laksu all olid, ütlesid, et kui ta peaks ära surema, siis nad viskavad ta lihtsalt tagahoovis olevasse tiiki. Niii jube.. 

Meile just neljapäeval või reedel käidi rääkimas narkootikumidest. Politsei tuli kooli ning rääkis. Marionis on ikka väga palju inimesi, kes on narkootikumidega seotud. Üsna õudne. 

Hannah rääkis õhtul veel ühe loo, kuidas nad ükskord Sandra ning teiste sõpradega jäid kellegi juurde ööseks, kes elas linnas. Ning öösel nad läksid tänavale ning tegid sellist "nalja", et koputad kellegi uksele ning seejärel jooksed peitu, ei mäleta kuidas nad seda kutsusid. Igatahes ühel korral keegi neist läks ning lõi jalaga vastu ühe maja konditsioneeri kasti, ei oska paremini seletada seda. Hannah ning Sandra olid täpselt selle maja ees olevate põõsaste taga peidus, kuid nende varje oli ikkagi näha. Teised jooksid kaugemale. 
Uksele tuli ilmselgelt narkouimas mees koos püstoliga ning karjus ja üritas kedagi liikumas tabada, et teda tulistada. Seejärel oli see mees Hannahi ning Sandra poole kõndima hakanud, kuid teised tegid mingit müra millepeale mees segadusse sattus. Sandra ning Hannah pääsesid jooksma ning lõpuks peitsid nad end teiste inimeste aedadesse ning üritasid ruttu selle sõbranna majani tagasi jõuda. See mees kutsus oma sõbra kohale, kes juba paari minuti pärast kohal oli olnud ning nad kammisid koos ümbruskonda läbi. 
Kohutavalt jube lihtsalt. 
Niiet jah.. Kirjutan taaskord, et mina ei ela linnas, vaid linnast väljas, ning kogu see linn ei ole niihull, üks linnaosa on täis väga väga ilusaid maju, seal elavad arstid, advokaadid jne. 
Aga ikkagi, Eestis ma ei kujutaks ettegi, et midagi sellist toimuks minu kodu läheduses. 

Igatahes mõtlesime, kas sõita Mount Giliadi, kellegi teise juurde bon firele või mitte, kuid see koht oli u 35 miili eemal ning Hannah ja Sandra kartsid, et mu hostema saab kurjaks, seega me ei läinud. Jõudsime veidi enne 01.30 koju ning mõlemad koduuksed olid lukus. Sandra textis hostisale, ta tegi ukse lahti, naeris meie üle ning küsis, et nooo, õues on külm või? Jõudsime elutuppa ning meile tuli vastu vihane hostema. Ta oli ülikuri, küsis kus me olime ning mida me tegime, miks me nii hilja koju tulime. Ning ütles, et see pole aksepteeritav, et nad nii vastutustundetud on ning minu alles niihilja koju toovad. Mulle ütles, et ma ju tean, et pean talle textima ja teada andma asju, et miks me siis ei saatnud talle midagi. 
Ausaltöeldes ma olin üsna segaduses, minu jaoks pole kell 01.30 üldse palju kui tegu on laupäevaga ning me saame autoga koju. Ma ei näinud seal mingit probleemi. 
Meil on kokkulepe, et kui ma oma asukohta vahetan, pean küsima luba/teada andma, aga kuna me olime terve aja Garreti juures, siis ma tõesti ei oska öelda, mida ta oleks tahtnud, et ma talle textiksin ning teada annaksin. 
Kõndisime üles meie tuppa ning viimane lause hostemalt oli, et "Homme sa küll Prestoni juurde ei lähe, oled kodus." Imeline. 

Õhtul rääkisime veel pikemalt juttu Sandra ning Hannahiga, nüüd saan juba palju paremini ta aktsendist aru, esimene kord, kui teda nägin, oli ikka väga raske pihta saada, mida ta ütleb. 

Igatahes tänase päeva olin siis kodus, see oli kindlasti kõige mõttetum päev, mis mul siin olles olnud on. Ma ei teinud mitte midagi. Nagu reaalselt mitte midagi. Istusime Sandraga terve päeva meie toas, kuulasime muusikat, rääkisime juttu või magasime, ta jäi päeval magama ning tõusis alles kell 6 ülesse. Vahepeal käisime all söömas ning tulime üles tagasi. Mingil põhjusel oli Marissa ka peaaegu terve päeva oma toas, hiljem tuli Corey talle külla. 
Hostisa tegi suure stseeni sellest, et ta jälle meil oli. 

Üldiselt üritan eestlastega rohkem distantsi hoida(irooniline, et ma seda väljendit kasutan), kuid täna sai päris paljudega räägitud. Mõnus oli. 


Pole hetkel uuemaid pilte panna, kuid kuna täna oli ka isadepäev, siis panen siia ühe pildi oma imelise issiga :)! Ilmselt kõige omapärasem, kuid ikkagi parim paps :)!

Imeline nädalavahetus Celinas ning esimene korvpallimäng

Mu eelnev nädalavahetus oli täiesti imeline. Kuidagi juhtus nii, et neljapäeva õhtul küsis Brooke minult, et kas tahaksin temaga Celinasse, linna, kus ta varem elas, kaasa tulla nädalavahetuseks. Otsustasin minna ning see oli ülihea otsus! 

Kokkuvõtlikult sõin ilmselt rohkem kui siiamaani ühelgi nädalavahetusel söönud olen ning kohtusin paljude uute ja ägedate inimestega. 

Peale kooli läksin otse Brooke juurde, sõime tema juures veel midagi hot dogi sarnast ning caramel popcorni, mille ta ema ise oli teinud, varsti hakkasime sõitma. Meid ootas ees 1,5 tunnine autosõit. Igav meil igatahes polnud, naersime terve tee ja nautisime loodust. Käisime bensiinijaamast ka läbi, seega sain sokolaadi, ehk erinevaid Reese'se tooteid osta. Armastan neid komme niiväga ning mu hostpere ei võta mind peaaegu kunagi poodi kaasa, niiet päris õnnelikuks tegid need Reese'sid mind :D. 

Kohale jõudes viskasid Brooke vanemad meid Brooke sõbranna Ashley juurde. JALUTASIME veel Brooke päris isa juurde ning käisime koertega jalutamas. Lisaks sellele JALUTASIME paari ta sõbra majja ka, kuid neid kumbagi polnud kodus, niiet chillisime nende vanematega/vanavanematega. Rääkisime juttu ning mängisime koertega. Jalutamisest tunnen nii väga puudust, kuid kuna Celina on üsna pisike linn, siis saime jalutada seal ühest kohast teise. Nii mõnus oli!

Kell 7 algas Celina High School vs Elina jalgpalli mäng. Brooke andis mulle enda Celina softballi pusa ka, et me ikka school spiritiga kaasa läheksime. Ootasime järjekorras, et endale 7 $ eest piletit soetada, kui meie juurde tuli mingi mees, kes tahtis oma piletist lahti saada, kuna mul polnud täpset raha ning 2 $ oli mu kogu väiksem peenraha, siis sain selle pileti endale 2$ eest. Kohe tuli meie juurde veel teine mees ning ta andis üldse oma pileti tasuta Brookele. Naersime Ashley üle, sest ta pidi ikkagi endale pileti ostma. 

Brooke jooksis ringi ning kallistas ja rääkis juttu kõigi oma sõpradega. Ta kolis Marionisse alles juunis, niiet enne seda käis ta seal koolis. Kõik olid nii sõbralikud ning väga mõnus oli juttu rääkida nendega. Üks näide usakatest ning nende geograafia teadmisest, üks kutt teadis ainult, et Euroopa on UK ning Saksamaa, rohkem valikuid väga polnud. Imestas, et ma saksa keelt ei räägi. Igatahes tutvusin väga paljude uute inimestega, sealhulgas nende võpiga Koreast. Nende kool on üleüldse suurem, sest see on nende linna ainuke kool, kusagil 1000 õpilast. Tahaks, et minu kool oleks ka suurem. Kuigi jalgpalli mängu nad ikkagi kaotasid. Jõime kakaod ning tegime pilte. Aa, seisime ja vaatasime mängu ning elasime kaasa ning mingiaeg toodi tasuta pizzat. Free food!!! How amazing is that? 

Celina bulldogs

Student sectioni osa õpilastele, enamus kannavad koolivärvides asju. 

Peale mängu sõitsime veel linnas ringi, tüdrukud näitasid mulle nende linna ning läksime ühte hiina toidukohta. Maksad 10$ ning saad lõpmatuseni süüa. Muidugi sõime me niipalju seal, et lõpuks oli kõigil paha olla. Ashley ja Brooke arvasid, et sushi on väga rõve ning imestasid, et miks ma seda kahvliga ei söö. 
Sõitsime nende vana kiriku juurde ka, kirikul on suur maja, kaks pesapalliväljakut, kämpingud, jalgpalliväljakud. Normaalne.. 

Laenutasime filme ka reede õhtul, sain jälle komme osta. Kõik naersid mu üle, et ma nii kaua valisin, aga samas kõik antakse andeks siin, põhjendus on alati, et "she's from Estonia.. so..", mulle sobib. Mingi väga väga creepy õudukas pidi olema see. Esimesel paaril minutil ehmatasin juba ja hüppasin Brookele otsa, niiet enne kui see film väga jubedaks läks, jäin mina magama. Õudukad pole ikka üldse minu teema. Pidevalt kuulsin Brooke karjumas mu kõrval ning tundsin kuidas ta hüppas. 

Laupäeval saime kahe kutiga kokku, Wylani ning Jeremyga, keda Brooke ja Ashley kaua aega näinud polnud, sõitsime veel ringi Celinas ning käisime Ohio state suurima tehisjärve juures pilte tegemas ja lollitamas. 
Lõpuks oli juba päris jahe, hakkasime mingit mängu mängima, et kui keegi vaatab sulle silma ning näitleb, et ta sülitab sind mingisuguse kuuliga, siis pead sa pikali viskama ükskõik kus sa oled ning ei tohi liigutada, kuni keegi sind püsti aitab. 

Neid järveäärseid maju saab suveks rentida. 

 Kivi otsas vol 1

Maailm on veidi viltu või

Wylaniga kivi otsas vol 3 

Mu kalli Brooke'ga!

Loomad

Jeremy & Brooke ning mis põhiline, mu rooosa sall :)

Siis kui me vahel ei lollita.

 Celina kino 

 Pidin ikkagi roosa põõsaga ka pilti tegema

 Court house

Santa Claus house, jõuluvana istub seal sees talvel :D.

Random mees, kes tuli meiega rääkima, kui pilte tegime Brookega. Lõhnast oli juba aru saada, et kaine ta polnud. He said: "The superstar is here, take a picture of me. " Then he asked: "Oh, are you teenagers?" Brooke: Um, yeah. 

He:" And I'm dirty old guy.. But don't worry, I'm gay, so it's okay." 

We were laughing and he walked away. 

Brooke ütles koguaeg kui väljas pimedaks läks, et see hoone ei tundu päris, tundub hoopis fake, seega ta tahaks katsuma minna, kas see ikka päriselt seal on. 

Edasi läksime Walmarti, valisin endale umbes 45 minutit komme. Tegelikult mitte endale, vaid oma perele, Eesti perele. Sõbrad "tulistasid" mind Walmartis 2 korda pikali ning olid siis naerukrampides minu kukkumiste peale. Suvalised inimesed poes naersid ka mu üle ja rääkisid juttu. Lõpuks saime oma ostud tehtud ning läksime McDonaldsisse, et paari sõpra näha, kes seal töötavad. USAs on oreo, reese'si ning m&mi maitselised McFlurry'd, see on ainuke asi, mida ma mcdonaldsi menüüst söön. Niiet proovisin oreo maitselist mcflurryt ning see oli niiiiiiheaa. 

 Sest et oma perele tuleb ju ikkagi kõige usalikumaid maiustusi saata. Kuna halloween on läbi, on asjad juba jõuluteemalised. 

 Mu lemmikud pumpkin cheesecake küpsised for sure!

Õhtul käisime veel Subway's söömas, tegime pilte ning saatsime snappe Natega. 
Peale seda läksime ilmselt Ashley juurde tagasi, sõime veel mu lemmikuid pumpkin-cheesecake cookiesid ning vaatasime filmi. Seekord Pitch Perfectit, keegi väga keskenduda ei jaksanud, magasin väidetavalt kõige parema koha filmis kohe alguses maha, niiet kerisime tagasi. Üldiselt ei vaadanud väga seda filmi, tuleb kunagi uuesti vaadata. Rääkisime minu fb's ühe eestlasega, kelle mu sõbrad väga hoti leidsid olevat. Tegime veel pilte ning tahtsime pizzat tellida, aga lõpuks ikkagi jäi see plaan katki. 

Ashleyga subway shoot

Lühike Nate ja pikk mina, või vastupidi. 

Pühapäeva hommikul tõusime väga vara, 7 aeg, sest pidime teise linna sõitma, kuna Brooke ja Ashley tahtsid sinna kirikusse minna. Hommikusöögiks sõime minisõõrikuid, kaneelirulle ning oatmeali. Ma olen endiselt täiesti kindel, et pole nii palju veel ükski nv söönud, kui siis. Igatahes sõit Sidneysse oli väga mõnus, laulsime autos ning loodus oli nii ilus. Armastan neid USA väikelinnu, mis nii armasad on. Va minu linn, sest minu linn on suurem( lausa 40 000 inimest) ning ohtlik. Palju kuritegevust, palju narkootikume, jalutada ei tohi, lisaks on see liiga suur, et kuhugi jala minna. Ma ise elan linnast väljas, seega sp ei saa siin kuhugi jalutada, vahemaad on lihtsalt liiga suured ning kuhugi pole jalutada ka. 
See kirik oli megaväike, muidu oli üsna okei, kuid kuna viimased päevad olid nii magamata, siis vähemalt minul oli küll raskusi üleval püsimisega. Inimesed olid taaskord armsad. 

Peale kirikut läksime kõik koos välja sööma, ühte Mehhiko restorani. Imelik koht oli veidi minu ja Brooke meelest. Sõin midagi rõvedat, nachod juustu ning hakklihaga, üldse ei maitsenud. 
Hiljem sõitsime pastori juurde, neil olid meie vanused tütar(ei mäleta nime) ning poeg(Derek) ka. Nende kodu oli nii korras ja üldse ilus ja mõnus. Lebotasime kõik elutoas ning rääkisime juttu. Üks veider asi juhtus ka, Derek küsis minult igasuguseid küsimusi ja Brooke muudkui naeris nende peale. Mäletan ainult, et ütlesin, et kui Brooke naermist ei lõpeta, siis ma hakkan nutma. Mu viimane lause oli midagi külmakapiga seoses ning samal ajal ise naerukrampides olles hakkasid mul pisarad voolama. Kõik olid nii segaduses, Brookega olime mõlemad krampides, aga ikkagi samal ajal jooksid mul pisarad mööda nägu alla. Jubeveider ja naljakas oli, keegi ei osanud midagi teha ja Derek tõi mulle salvrätiku. :D 

Peale mõneajast( on see üldse sõna?) magamist nende põrandal koos Brooke ning selle tüdrukuga hakkasime tagasi sõitma. Sõitsime Mcdonaldsist läbi, sest tüdrukud tahtsid jäätist. Võtsin seekord reeses'i maitselise mcflurry, mis oli taaskord imehea. 

Varsti pakkisime oma asjad ning Ashley viis meid Brooke vanaema juurde. Seal olime küll umbes ainult 20 minutit, kuid see oli kohutav. Ta vanaema ning tädi? ainult suitsetasid. Toas. Terve aja. See oli lihtsalt väga rõve. Brooke ütles ka, et nad pmst suitsetavadki lihtsalt terve aja, see on nende elustiil. Armsad pisikesed kutsud olid neil muidu. Varsti hakkasime liikuma õnneks. 

Õhtul chillisin veel paar tundi Brooke juures, aitasin mataga teda ning rääkisime lihtsalt juttu. Kunagi tuli hostema järgi mulle. 




Teisipäeval oli hooaja esimene korvpalli scrimmage @Mohawk. Peale kooli oli meil aega, niiet enamus tiimiga sõitsime Taco Belli. Mina, Brooke, Kendyll ja Shavanna läksime Shae autoga. Tegelikult mulle Taco Bell eriti ei maitse, mõttetu junk food minu jaoks. 
Läksime kolme autoga, üldiselt enamus teismelisi oskavad normaalselt sõita ning enamasti nad sõidavad ka. Sellegipoolest tagasitulles, kui pikk ja sirge tühi tee oli, siis sõitsid kõik kolm autot hädaabituled? peal ning mitte alati kõige ilusamini õiges reas. Kui juba kooli juurde jõudsime, oli meie auto viimane ning Shae üritas siiski enne Katiet jõuda, niiet sõitsime tuimalt üle muru. Keegi Katie autost aga ei pannud seda tähelegi :D. 

Kuna meil oli endiselt aega ennem kui mängule sõitma hakkasime, läks korralikuks peoks riietusruumist. Meil on kõlarid seal, ipod ühendati ära kõlaritega ning keegi tõi sinna selle diskopalli ka. Niiet tuled olid kustus ning osad ronisid kappide otsas ning enamus lihtsalt tantsisid ja laulsid. 
Naljakas oli see, et selleks ajaks kui treenerid riietusruumi tulid, panime muusika pausi peale ning esimene asi, mis meie (mees)treener ütles, oli, et "Päriselt? Teil on siin pidu?! Ilma minuta?" Teine (nais)treener küsis, et "kas me tema pärast keerasime muusika maha või?"
Parimad snäkid oli ta meile kaasa pakkinud, kauss puuviljasalatit, mis oli lihtsalt niiiheaaa. Peanut butterit ning beebiporgandeid. 

Bussis istusin Megani, Brooklynni, Chelseal, Jessica ning Cory läheduses. Saatsime snapchate, rääkisime Eestist. 

Kokkuvõttes kaotasid nii JV kui V, kuid õnneks oli see vaid scrimmage, ehk "babygame" nagu keegi kunagi mulle seda seletas. Tulemused arvesse ei lähe. 

Esimese quarteri lõpust 2 minutit mängisin mina ka. Üsna kaootiline oli see, sest trennides olid sinnamaani Varstity tüdrukud palju rohkem reaalselt mänginud ning ma olin küll kõiki asju kaasa teinud, kuid reaalselt mänginud olin vist ainult ühe korra umbes 3 minutit ning see oli ala mu viiendas trennis. Umbes 30 sekundit jooksin niisama nagu peata kana ringi vist, kuna kelleiganesega ma kohad vahetasin ei öelnud mulle numbrit, keda ma kaitsma pean, niiet ma olin väga lost seal väljakul alguses. :D
Õnneks teised karjusid mulle ning pole väga kindel, mida ma seal väljakul tegin, aga vähemalt ei saanud keegi vastasvõistkonnast punkte sellel ajal :D. 

Kui sellest hiljem koolis rääkisin, enda üle naerdes, nagu mul üldiselt harjumuseks on, siis ütlesid kõik, et polnud midagi nii hullu ja olid toetavad nagu ikka siin. Treener ütles ka, et "just hang in there, you'll figure it out."


Tänases(kolmapäevases) trennis oli tunne, et hakkan vaikselt juba pihta saama. Positiivne. 
Homme saame oma võistlusriided ka. 


*Täna bioloogias enamusaega naersin taaskord selle üle, mida Hayden ja Preston rääkisid. Parim oli, kui Mr.Wykoff ütles kuttidele, et nad lõpetaksid omavahel flirtimise. Tegelikult viskas Preston lihtsalt oma pliiatsi vastu maad ning edasi ma ei teagi mis sai, naersime liiga palju. 
Rääkisime veel, kuidas mr.Wykoff õpetamisega feilib, ükspäev luges ta meile ühte kirja ette, kus oli tema töökirjeldus kirjas. See ütles, et ta ei tohi õpilaste enesekindlust kahandada ning ta ei tohi meid alavääristada, mingeid veidraid kohti oli veel. Täna käis üks vaidlus käis selle üle, et õpetaja tohtis kuulata oma mingisugust videot, aga Preston ei tohtinud muusikat üle klassi mängida. Niiet õpetaja pani selle vaidluse kinni lihtsalt argumendiga, et "I'm better than you."
Hakkasime kõik naerma. Ilmselgelt on ta üks silmapaistvamaid õpetajaid minu koolis. *

America - land of opportunities ehk I'm being nationally recognized as a Honoree

NB! Tekst on kirjutatud erinevatel päevadel, alates eelmise nädala reedest. 

Nädal tagasi, reedel, oli meil siis esimene päris korvpalli trenn. Polnudki seekord 3 tundi pikk, kuna õhtul oli jalgpalli mäng ning treener mõtles, et oleks ikkagi tore teha lühem trenn, et me mängule jõuaksime, kes tahavad. 

Üldiselt oli kohati päris paras segadus seal ning mitte ainult tänu minule. Kuigi ma ei tunne veel kõiki termineid ning isegi kui olen kuulnud neid, siis trenni lõpuks kui treener lihtsalt seletab, mis teha tuleb, kuid ei näita midagi ette, siis jooksevad mu peas ringi ainult sõnad ilma mingi tähenduseta. Pidevalt naersin enda üle. Õnneks teised seletavad ja aitavad ning küll ma varsti pihta saan juba. Vähemalt mulle meeldib korvpall, mille üle ma olen tegelikult väga üllatunud, kahtlesin, et mulle see meeldida võiks. 
Saime endale täna lockerid ka valida. Varsti tellime practise uniformid ka. 

Peale trenni sain Meganiga koju ning koju jõudes hostema ütles, et meil on täna väga unhealthy food, niiet ma võin endale midagi süüa teha, kui tahan. Nimelt nemad sõid friikartuleid ja kananagitsaid. Tegin pastat endale. Hostema kurtis, et no pasta on muidugi kõige tervislikum toit üldse... 
Läks väga kiireks ning võtsin oma toidu kaasa, hostema viis mind Brooke juurde. Nad kõik imestasid, et miks me sööme pastat ketsupiga, nende jaoks väga vastuvõetamatu. Sain peanut butteriga browniesid ka, polnud paha. 
Varsti viis ta ema meid linna, kus saime Hailee ja Tayloriga kokku, sõitsime Northmori, kus toimus meie away football game. Alguses blondid Hailee ja Brooke kõndisid muidugi vastasmeeskonna kooli sectionisse, sinna jõudes ütlesin, et kuulge, kõik kannavad siin teise kooli värve. Me vist oleme valel pool. Brooke ja Hailee jooksid minema sealt, me Hailee venna Tayloriga üritasime rohkem märkamatuks jääda ning kõndisime. 

Väljas oli niikülm, õnneks Brooke andis mulle kodust lisariideid ning teki kaasa. Kaotasime 21-55. Vähemalt oli lõbus, eriti autosõidud. 
Pidevalt rääkisime midagi rumalat või naersime minu üle, kui ma midagi seletada üritasin ning see feilis. 

Kirjutan siia paar random asja ka, millest te ilmselt aru ei saa, kuid ma ei taha neid unustada. Tegelikult on palju jutte selliseid, kus me oleme lihtsalt krampides sõpradega, aga need pole ilmselt päris kõlblikud siia blogisse kirjutamiseks.

* I think we're running out of oxygen. No, Sandra, we have plenty of oxygen in the world. What are you talking about? Oh, you mean, it's too hot in here? You should just have said that it's too hot. Noooo, I don't mean it's too hot in here. :D*

*Okay, see you tomorrow, bye. Wait, I can't get out..:D ( Oh, doors were locked.) Then I accidentaly pushed the button, so my window opened. And I told Hailee,"  You opened my window, close it." "Close the window!!" She didn't get it. ( Lisan veel, et Hailee auto on nii vana, et seal poleks üldse võimalikki, et juhil on võimalus kontrollida kõiki aknaid.) 
And then I was like "oh, I guess it was me, not you :D. " Haylee ei saanud midagi aru, Brooke sai seega naersime taaskord, kui blond ma olla võin. *




Laupäeva hommikul oli jällegi trenn, 3 tundi. Õhtul läksin Caitlyni juurde, kus pidi toimuma bon fire, aga kuna ilm oli meeletult külm, siis keegi peale ta isa reaalselt välja ei roninud. 
Ma saan aru, et teile nimed ei ütle väga midagi, kuid enda jaoks panen nad siiski kirja. Tema juures olid veel Megan, Brooklynn, Jacob, Hayley, Chris, Arielle, Brianna, Katelynn, Laney (ja ta 2 sõbrannat) ning Caitlyni väiksem vend chillis ka meiega. Süüa oli väga väga palju. Alguses lihtsalt sõimegi, ta ema tegi Chilit ning erinevaid kooke. Igasugused chocolate chip küpsised ning küpsised reeses' butter cuppidega olid olemas. Nom-nom. 
Caitlyni maja oli niii ilus ja mõnus, kõik oli nii stiilne ning ta vanemad olid nii naljakad. Rääkisid lugusid, kuidas nad on lapsi ehmatanud. Igasuguseid skeeme välja mõelnud. Üks lugu oli nt selline: Caitlyni ema sõitis lastega ning rääkis neile parajasti mingit scarystoryt. Lugu sai just läbi ning kõik rääkisid, et " aa, see polnud üldse nii hirmus ja ma ei karda." Ning samal ajal tuli Caitlyni isa zombie maskis ning lõi käega vastu autoakent, nad olid peaaegu seisma jäänud juba. Ilmselgelt tüdrukud kiljusid ja karjusid, nad olid siis nooremad ka. Ning selliseid lugusid olid päris mitmeid. 

Hiljem vaatasime meie ka mingit õudukat, mis telekast tuli. Ütlesin kohe, et ma olen väga halb inimene, kellega koos õudseid filme vaadata, sest ma ehmatan nii kergesti. Esimese 5 minuti jooksul, kui mingi wannabe deemon ekraanile hüppas karjusin mina ainsana üle keldri. Õnneks polnud ta kelder üldse hirmus, väga hubane. Õnneks Brooklynn talus mind ja mu karjumist hästi, istusime hästi lähedal üksteisele. 

Parajast oli filmis pingeline ja hirmus koht.. ning järsku ilmub baarileti tagant see grinreaperi mask( see tüüp, kes filmides nn surma mängib, mustavalgekirju) välja. Muidugi olin ma esimene kes seda nägi ning meeletult kõvasti kiljus, Brooklynnile otsa ronis ning näo padjaga kattis. Ma ei tea kust mul sellised reaktsioonid tulevad no. 
Kõik teised ehmatasid sellepeale, et mina röökisin. Va Jake, kes lihtsalt naeris. Tüüpiline tema. Pärast sai kõvasti naerda ikka tänu sellele. Aga jah, see oli Caitlyni vend, kes mõtles, et ta teeb nalja meile. 

Caitlyni isa naeris niipalju sellepeale, kui kuulis, et mina olin see, kes röökis niimoodi, et nemad ülesse kuulsid. Vastasin talle, et me kuulsime teda samamoodi, kui Ohio state touchdowni sai jalkas. 

Ööseks jäime vaid mina, Megan ning Brooklynn. Vaatasime veel poole ööni mingeid saateid ja filme. Lõpuks jäime magama. Hommikul ärkasime meie Brooklynniga ning Meganiga palju varem kui Caitlyn, juba 8 aeg,  niiet ajasime ta üles, kuna meil olid kõhud tühjad. 



Pühapäeval viskas pere mind Prestoni juurde, ise nad läksid hostisa vanemate juurde. 
See endiselt nii naljakas mu meelest, et kui kellegi juurde lähen, siis enamus inimeste jaoks on see normaalne, et kõnnid lihtsalt uksest sisse. 
Alguses Preston näitas mulle oma hiiglaslikke koeri, kanu ning endiselt arvan, et ta pesukarud on nunnud, kuigi üks neist on vägaaa ülekaaluline :D. 
Igatahes kuulasime minu Spotifyd, laulsime ning rääkisime lihtsalt juttu. Mingiaeg tuli mõte, et teeks browniesid, tegimegi. Mõlemad Prestoniga ajasime midagi sassi pidevalt, aga vähemalt lõpptulemus õnnestus. Zac tuli ka mingiaeg sinna. 

Prestoni vanemad on nii veidrad, ta isa oli purjus ning läks tegi välja bon fire ning helistas meile, et no tuli on valmis, tulge õue. Õues oli külm, kell oli palju ning keegi ei tahtnud sinna seisma minna. Ta emaga saan igatahes väga ilusti läbi. 
Hiljem läksime ikkagi jalutama, mis oli megamegamõnus. Nimelt vähemalt maal, kus ma elan, pole neil tänavavalgustust, niiet kõndisime keset teed, kõik oli pime, tähed särasid. Autosid seal väga ei sõida ning kui sõidab, siis tee on sirge ning kaugele on näha, et auto tuleb. Lamasime tee peal, vaatasime tähti ja rääkisime juttu kuni jahe hakkas, kõndisime tagasi. Varsti sai kell 10 ning Prestoni ema viskas Zaci ning minu koju. 


Nädala sees on igapäev kool ning 3 tundi trenni olnud. Trennis läheb juba paremini. Saan aru, mis teha tuleb ning vähemalt meeldib siiamaani. Tiim on ka super, kuigi Junior Varsity tüdrukud, kellega mina samas tiimis mängima pean, ei viitsi eriti tähele panna, kui vanemad ja parema tiimi liikmed (Varsity) thrille läbi teevad. See on vähe kurb, usun, et meie Varsity tiim on ka sellel aastal heal tasemel, aga mulle tundub, et JV tiim tuleb suht nõrk, eks varsti näeb.  Põlved peavad siiamaani enamvähem hästi vastu, vahepeal on mingit valu tunda, aga üldiselt on päris hea. Ise olen üllatunud. 


Kunstis saab endiselt naerda, piinleme sõpradega, sest meie tööd on enamasti üsna tobedad. Palju joonlaua kasutamist ja täpsust. Vähemalt seltskond on tore ning kuigi nende tunnitöö väga ei edene, siis oleme pidevalt krampides, enamasti tänu Donniele. 
Näiteks kutsub ta õpetajat, Miss J'd, "mom" ning ükspäev üritas ta teda veenda, et ta peaks Donniele "son" ütlema. Või siis juhtus nt selline asi, pidime joonistama terve oma paberi maju täis, detailne töö ning idee oli kasutada one point perspective't. Donnie paberil oli liiga palju tühja ruumi ning mõtlesime, mis teha sellega. Ütlesin talle naljaga, et " Alati on sul võimalus see valge osa lihtsalt ära lõigata." Teised leidsid, et see oleks väga väärt seda, niiet Donnie lõikaski oma paberi poole väiksemaks. Miss J nägu ja see hääl " WHAT DID YOU DO?" olid lihtsalt unustamatud. Meie laud oli igatahes krampides. Donnie lubas, et kui õpetaja väga tahab, võib ta selle valge osa tagasi teipida. Niiet jah, vahepeal võime me väga lapsikud olla. 

Ükspäev oli meil väga palju õpilasi puudu matemaatikast, seega me ei võtnud uut osa edasi. (Ehk midagi, mida ma juba ammu õppinud olen.) Brooke küsis, kas ta võib põrandal magada, sest ta ei tundnud end hästi, mul oli igav, niiet liitusin temaga. Põrandad on vaipkattega, niiet me lamasime lihtsalt maas temaga terve tunni. Ainult USA. (Või vähemalt kindlasti mitte Eesti.) 


Täna oli Halloween ka, meie koolis ei kandnud väga keegi kostüüme, vb oli asi selles, et selleks pidi 1 dollari maksma. 

Ükspäev rääkisin oma kooli direktoriga ka. Istusin 20 minutit ta kontoris ning lihtsalt rääkisime. Eesti ajaloost, erinevustest riikide vahel ning muust. Sain loa, et võin oma uurimistöö küsitluse seal läbi viia. Direktor ise ütles mulle, et "I think we have a lot of depression in this building.", kes ei tea, siis mu uurimistöö teema on "Stressitaseme võrdlus USA ning Eesti õpilaste seas, GAGi ning Ridgedale High Schooli näitel." Direktor tahtis uurimisküsimusi ka eesti keeles näha, sest ta pole kunagi eesti keelt lugenud. 


Mõned suvalised faktid veel: 

• Hetkel vaatame koolis "To Save a Life" filmi.
• 10 aastat tagasi sooritasid kaks minu kooli õpilast enesetapu. 
• Toiduga mängimine on siin vägagi normaalne tegevus. Pean silmas just koolitoitu. Kõik asjad, mis järgi jäetakse, segatakse kokku või topitakse üksteise sisse. Eestis sellist lapsikust gümnaasiumis vähemalt enam ette ei tule. 
• Ükspäev lugesime Contemporary World Issues tunnis Upfront ajakirja ning seal oli üks artikkel Eestis tegutsevast pangast, Bank of Happiness ehk Õnnepank. Mina ei teadnud sellest midagi ning õpetaja oli üsna üllatunud. Nimelt on see netilehekülg, kus pakutakse ainult tasuta teenuseid. Väidetavalt on teenuseid seinast seina. 
• Väga palju on koolis random inimesi, kes mulle hi ütlevad. Bussis väikesed lapsed ütlevad Bye, Sandraaaa, kui ma hommikuti välja lähen, nad peavad ootama ning laskma high schooli ennem välja. 
• Eile kõndisin vett võtma vms ning juhtusime ühe tüdrukuga koos kõndima, ei teanud varem teda. Ta ütles lihtsalt Hi, my name is Maddie. Ütlesin talle oma nime ning ta ütles, et "Nice, now we have officially met.". 
• Sellist asja siin pole, nagu Eestis, et kui vahel chillid kellegi teise sõpradega, mõtlen just inimesi, keda sa varem ei teadnud, siis keegi ei ütle sulle oma nimegi. 
• Mõtlen, et kas Eestisse tagasi tulles on sama tunne, aga vahel on küll selline mõistmatu tunne, et no kuidas inimesed ei suuda oma ninaalusest kaugemale näha. 
• Marion, minu linn, kuigi ma elan linnast väljas veidi, on ikka üsna hull koht. Koguaeg küll räägitakse, et jah linnakool Harding on kohutav ning seal käivad väga pahad lapsed( ehk siis lapsed, kes teevad narkootikume). Halloweeni trick and treatingu kohta sain teada, et siin ei soovitata suvalises kohas minna ustele koputama ning kommi küsima, kuna on olnud piisavalt juhtumeid, kus kommide sisse on pandud nii narkootikume kui ka žiletiterasid.. Hullumeelne. Kuid sellised halvad linnaosad on ainult linnas, linnast väljas on ilusamad ja paremad naabruskonnad. 
• Bioloogias kuulasime paranormal activity kummitushääli ning õppisime, kuidas teadlased neid hääli ja nende kuuldavust tõestavad. Minu meelest oli see nii jube ning mul läks enesetunne väga kehvaks. Bioloogia on alati viimane tund ning trenni alguses oli mul endiselt väga halb olla ning kõik käis ringi ja keerles. Imelik olen. 
• Täna lugesime inglise keele tunnis ühte õudusjuttu 19. sajandist ning seejärel vaatasime ka selle järgi tehtud multikat. Päris naljakas oli isegi, kuid esimese 5 sekundi jooksul hüppas üks tegelane suurelt ekraanile ning muidugi ma hüppasin oma kohapeal. Katelynn ütles kohe õpetajale ka, et ma ei talu õudseid asju üldse :D. 
• Yearbooki tunnis peame müüma reklaampindu yearbooki, teised peavad rohkem helistama. Mina pean ühele õpetaja sõbrale helistama, kes kindlasti tellib reklaami meie aastaraamatusse, sest Mr. Thiel tahab, et ma ka saaksin selle reklaamimüügikogemuse.

Aa, saime vahepeal hinded ka teada, mul olid kõik A'd ning tänu sellele sain sellise kutse: 

Dear Sandra:

Congratulations! I am proud to nominate you for academic recognition as Honoree and Scholar representing Ridgedale High School and the State of Ohio at the Congress of Future Medical Leaders to be held February 14, 15 and 16, 2014, in Washington, D.C. 

You are being nationally recognized as an Honoree because of your outstanding academic record, your leadership potential and your desire to contribute to the profession of medicine as a physician or medical scientist(either as a biologist, engineer, software or hardware technologist or mathematician). 

.. At the congress you will come face-to-face with: 

• Winners of Nobel Prize, the most prestigious award in the world;
• Award-winning young inventors and scientists;
• Prominent medical school deans;
• Leaders of medicine; and 
• Medical futurists. 

You will view surgery and have an opportunity to submit questions for the surgeon to answer in real time during the procedure.

Päris huvitav, tekkis täitsa targa inimese tunne ausalt öeldes. Hostema ütles, et pole palju neid inimesi, kellel kõik A'd on, niiet jah, ma tubli. Sain päris mitu-mitu paberit selle ürituse kohta. Muidu on jah kõik vahva, ainult, et üritus toimub Washingtonis ning lennupiletid sinna tuleks ise maksta. Lisaks tuleb maksta vähemalt 1000$ või 1500$, kui tahta ka majutust, toitu ning transpordi lennujaamast hotelli ja värki. 
Ma tõesti ei tea, kuidas ma selle sain, sest niipalju kui uurisin, annavad need nimed kooli töötajad, õpetajad, direktor. Ise ma pole meditsiinist ega teadusest nii huvitatud, aga kui oleksin, siis oleks see nii suurepärane võimalus. Selliseid Eestis just uksest sisse ei saja. 


America - land of opportunities. 



Homme peale kooli lähen Brooke juurde ning sõidame Celinasse, linna, kus ta elas ennem kui juunis Marionisse kolis. Pühapäeval tuleme tagasi. Üritan sellest eraldi postituse teha ning kindlasti tuleb pilte ka. 


Esimestel nädalatel tehtud pildid linnast, päris suvi oli siis alles. 

Taco Bell 

 Marion Catholic High School,  mis sulgeti eelmisel õppeaastal, niiet see aasta on meil paljud õpilased sealt pärit. 

Linnas on eraldi tänav kirikutele, kuna neid on siin lihtsalt niiiii palju erinevaid.