Sunday 1 September 2013

Esimene koolinädal. Shopping Columbuses.

Helloo!

Vabandan, et pole pikalt kirjutanud, kuid mul tõesti pole aega olnud. Üritan alustada sealt, kus pooleli jäi ning hoiatan, et see tuleb ilmselt pikk postitus. 

Eelmine nädalavahetus käisime perega toitu ostmas. See kogus asju, mis nad ostsid.. seda oli PALJU. Käisime kahes poes, esimene oli üsna pisike, vähemalt USA kohta. 
Seejärel külastasime Walmarti, see koht oli hiiglaslik. 

Osades poodides on isegi kärud poole suuremad. 


Walmart edaspidi






Kõik asjad on suuremad






 Nad panevad kõik asjad sellistesse pisikestesse kilekottidesse. 




Hunnik asju, mis nad poest otsid, kõik pole veel tuppa toodud, põrandal olid ka kilekotid. Tegelikult ostavad nad nii palju asju korraga ainult umbes korra kuus, enamasti ostavad vaid igapäevasemaid kaupasid. 

Pühapäeval käisin kirikus ka, sõitsime sinna koos mingite naabritega. Enne teenistust anti Starbucksi kohvi ja sõõrikuid, igati normaalne. Teenistus oli seekord rohkem nagu ülistuskontsert, üks bänd Big Daddy's Wheel mängis. Kõik laulud, peale viimase(One Thing Remains), olid mulle tundmatud. Umbes pooled inimestest lihtsalt seisid, ei laulnud isegi kaasa. Samas oli ka inimesi, kes päriselt ülistasid. Ilmselt üsna usalik käitumine kirikus. 
Jutlust seekord polnudki, loodetavasti saan järgmine pühapäev ka minna. 

Õhtul käisin jooksmas ka, mis oli supermõnus. Mul tõesti polnud väga aimu, kuhu ma jooksen, seega oli huvitav. Rada jäi ainult veidi lühikeseks, sest mitte väga kaugel asub highway, mis on 6 realine ning seda juba naljalt jala ületama ei hakka. Tagasi joostes oli väljas üsna pime ning jaanimardikad ilmusid välja, nad on niiii lahedad, neoonkollased täpid ilmuvad vaid sekundiks ning siis kaovad. 



Esmaspäeval oli mu esimene koolipäevNüüdseks ongi esimene nädal edukalt läbitud. Kool meeldib mulle täiega. Kooli viib meid iga päev kollane koolibuss, mis pole üldsegi mugav. Lisaks teeb see meeletult suure ringi, et kooli jõuda ning korjab kõik lapsed nende maja eest peale. 
Tunniplaan on iga päev sama ning tundidega olen ka rahul. Koolipäeva i alguses tuleb kõigil püsti tõusta, lipu poole vaadata, käsi rinnale asetada ning mingi vanne lugeda, siiamaani pole seda veel selgeks saanud ausalt öeldes. 
Esimene tund on niii huvitav, räägime päevakohastel teemadel. Näiteks sweatshopi tehastest kolmanda maailma riikides või sellest, kuidas mõjutaks see maailma, kui USA otsustaks oma väed Süüriasse viia. See tund asendab siis minu ajaloo tundi. Õpetaja on ka ülilahe. Üleüldse, paljud õpetajad või ka koolitöötajad on mehed, mis Eestis pole väga tavaline. Reedel oli meie ülesanne näiteks teha online shoppingut ning välja uurida, kus riikides need riided, mille välja valisime, toodetud on, ning sellest powerpoint esitlus kokku panna. 

Algul oli mu teiseks tunniks Algebra I, kuid esimese 10 minuti jooksul selgus, et ma olen seda kõike juba ammu-ammu õppinud, niiet see tund said ära vahetatud Algebra II College Prep tunni vastu, mis siiani on üsna okei olnud. Tekstülesanded on veidi rasked, lihtsalt sellepärast, et need on inglise keeles ning kõik mõõtühikud on miilid/galleonid ning muud veidrad asjad. Ajavad mu aju segadusse, õppida antakse seal tunnis USA kohta vist palju, tegelikult pole midagi hullu. 

Health class on ka hästi huvitav tund, õpime spordi, treeningute ning erinevate psüühikahäirete kohta. Õpetaja on üks võrkpalli treeneritest. 

Technical Communication ehk inglise keel on kohati isegi üsna raske tund. Näiteks vocabulary tunnid on keerulised, eelmine kord olin kuulnud vaid 2 sõna erinevatest harjutustest, kuid seetõttu ei pidanud ma neid üksinda tegema. Esimesel päeval oli meie ülesanne näiteks mõelda välja kolm first world problemit ning need 140 tähemärgiga kirja panna, täpselt nagu Twitteris. #firstworldproblem tuli ka lõppu panna. Teine päev arutasime hoopiski teemal "Miley Cyrus". Mingi päev toimus meil tund õues, sest seal oli jahedam. 

Art. See on üks väga-väga naljakas tund, meil on 2 klassi korraga koos ning seal klassis on palju 9nda/10nda klassi poisse, kes on lihtsalt maailmanaljakaimad. Õpetaja pidevalt keelab neid, sest ta kardab, et nad ahistavad mind. Mul on lihtsalt naljakas, pühendavad mulle laule, mis parajasti raadiost tulevad või siis tahavad, et ma neil joonistada aitaksin. Õpetaja on mu töödest siiani väga vaimustuses olnud, mis on veider, sest me oleme pidanud ainult erinevaid mustreid joonistama. Võimalik, et ta tahab mu edasijõudnude kunstiklassi paigutada, eks näeb. 



Pidin joonistama, mida ma suvel tegin. Õpetaja hindas seda 24p/25st, niiet päris hea. 


Lõuna- siiani olen istunud erinevates laudades, mis pole väga tavaline, aga kuna tavalised vahetunnid on vaid 3 minutit pikad, siis suhelda kellegagi küll ei jõua. Siiani olen jooksnud ühest kooli otsast teise, üritanud oma lockerit lahti saada, endiselt ei õnnestu. Seega Hayden toppis pastaka mu lockerisse, niiet nüüd see ei lukustugi, seal nii või naa ei ole midagi olulist sees. Igatahes tavaline on, et ma jään tundidesse hiljaks. Erinevatel põhjustel: ei saa lockerit lahti, ei leia klassi üles jne. Õnneks kõik on ülimalt abivalmid, suvalistelt inimestel küsisin pidevalt abi erinevate asjadega. 
Koolitoidud pole eriti head, üsna rämps. Või siis salat, mis on ka veidi imelik. 

Üks huvitav fakt veel, õues on päeval +30 kraadi ning meie kool on piirkonnas ainuke, millel pole konditsioneeri. Maksimum 2 puhurit on klassides, niiet pidevalt on palav. 

Yearbook - see on üsna chill tund, koostame oma kooli aastaraamatut, kuna meil sellist asja Eestis ei eksisteeri, siis minu peal suurt vastutust pole. 

Viimane tund on Biology. Materjali poolest pole see tund väga lihtne, kuid meid on seal kõigest 5 tükki ning taaskord on meil ülivinge meesõpetaja. Iga tunni alguses tuleb vastata ühele küsimusele, mis tavaliselt sisaldab keerulisi sõnu, niiet kõik üritavad mulle neid selgeks teha. 
Neljapäeval tegime ülesandeid, mille tekst oli koostatud Käsnakalle Kantpüksi multika järgi. 
Reedel oli aga journali küsimus hoopis selline, et tuli nimetada 2 bändi, mida bioloogiaõpetaja kindlasti nädalavahetusel kuulama peaks. Ma ütlesin Imagine Dragons ning Ewert and the Two Dragons. Kõik üritasid nende laule tunnis kuulata, aga internet oli liiga aeglane. Üks kutt arvas, et nad on Eesti kõige rebelimad heavy metali vennad ja sellest tekkis taaskord huvitav diskussioon. Edasi läks jutt sellele, et Haydenil ja õpetajal olid samad teksad jalas ning nad polnud sellest väga vaimustuses. Random. 

Õpetajad.  Nende eraelust räägime me palju rohkem kui Eestis. Arutame, mis muusikat nad autos kuulavad või kes kellega käib ning miks ta mees naise peale kuri on. Õpetajad tõesti on rohkem nagu sõbrad, kelle kallal nokitakse ning kes nokivad õpilaste kallal. Kõik on siiski viisakas ning õhkkond on väga vaba. 

Riietus. Kõik käivad väga mugavalt riides. Tüdrukud kannavad neid jubedaid t-särke, mille varrukad on poole käeni ning kaelused kurguni. Kõik olid väga imestunud, et me neid ei kanna. Paljud kannavad ka lühikesi pükse, pikki sokke ning sporditosse. Mugavus on põhiline. Kuttide riietus on veidi sarnasem Eestile. 

Suhted. Reaalselt enamus inimesed minu koolis (keda pole väga palju, 6.-12. klassi peale kokku umbes 500 õpilast) käivad kellegagi. Välja arvatud juhul, kui nad on liigitatud kui väga ebapopulaarsed inimesed. Draamat on palju, seda sain juba esimesel päeval kogeda. 
Esimesel päeval tutvusin paljude inimestega, sealhulgas ka ühe kutiga, keda võiks liigitada kui populaarne 10ndik vms. Hoolimata sellest, et me kõigest umbes 3 lauset rääkisime, ütles järgmisel päeval mulle iga teine inimene, et ma ei läheks selle kutiga homecomingu promile, sest keegi oli kellegile öelnud, et ta kutsus mind homecomingu promile ning ma olevat nõus olnud. 
Tore on teistelt inimestelt asju teada saada, mida ise veel ei teadnudki :D aga tõepoolest igasuguseid huvitavaid jutte levis ikka. Naerda saab! Ühesõnaga USA ja draama käivad kokku. 


Esmaspäeva õhtul käisin võrkpalli trennis ka, see oli NII RASKE! Esiteks kestavad nende treeningud 2,5 tundi ja trenn pole lihtne. Hästi palju erinevaid hüppeid ja asju. Treenerid olid minu suhtes väga toetavad, tutvustasid mind kõigi ees ning rääkisid, et kui raske mul olla võib, et ikkagi kedagi ei tunne ja võõras riik. Tüdrukud olid ka igati abivalmid, õpetasid mind ja olid mõistav. Trenn oli siiski ülimalt väsitav ning ilmselt ei mõjunud mu põlvedele kõige paremini. Rääkisin nädala jooksul treeneritega ka, et ma ikkagi ei saa/jõua/jaksa iga päev nendega koos treenida. Neil on iga päev peale kooli samapikk trenn ning laupäeviti ka. Vähemalt korra nädalas on ma mängud. Need inimesed seal tõesti armastavad seda mängu. See on nagu nende elu. 
See erinevus on veel ka, et nemad mängivad teistsugust võrku, kui mina eestis harjunud olen. Nad ütlesid, et me mängime old school game'i. USA-s tohivad nad mööda väljakut ringi tormata ja no süsteem on vähe teistsugune. 

Teisipäeval oli neil samuti mäng, seepärast pidin ka võrkpalli t-särki kandma. Kõik tüdrukud küsisid, mis tunne on t-särki kanda :D. Mängul kaotasid meie kooli mõlemad tiimid, niiet tagasitulles pidime kõik terve bussitee vait olema, karistuseks. Textimine oli keelatud, va vanematele, et nad järgi tuleksid. Tüdrukud rääkisid, et järgmine trenn karjuvad treenerid nende peale ning nad peavad kohutavalt palju jooksma, see on ka nagu osa karistusest. Veidi veider süsteem, aga võistlused on siin tõepoolest olulised. 


Aa, üks random fakt veel, reedel oli väljas udu ning kõik tunnid lükkusid 2 tundi edasi. Koolibussid ei saa uduga sõita ning seega läksime Marissaga tagasi magama ja buss tuli alles kell 9, tunnid algasid 10st. Tollel päeval olid lühendatud klassid, seega kõigest 30 minutit pikad. 



Reedel tuli Sandra Ghanast, kes oli nende võp eelmine aasta, meile külla. Ta õpib tegelikult New Yorkis. Jagame hetkel tuba, minu jaoks on tema inglise keelest väga raske aru saada, sest ta aktsent on tõesti tugev. Aa, ma ise ei salli absoluutselt oma aktsenti, kuid paljud on öelnud, et see on lahe. Inglise keele tunnis näiteks ütles Jacob, et ta tahaks mind karjumas kuulda, sest see oleks nii vinge. Usa. my host dad is cool. (Mu hostisa on juba mitu tundi rääkinud mulle, kuidas ma peaksin temast 7 peatükki kirjutama, sest ta on nii lahe. Hetkel käisin korraks teises toas ning ta otsustas selle lause mu blogisse lisada.) 

Räägin siis veidi perest ka lähemalt. Mu hostisa on tõesti lahe, tal on väga hea huumor, seega naerda saab palju. Ta on selline kiuslik, pidevalt kiusab mind või Marissat. Ühel päeval avastas ta, et ma ehmatan või kiljun, kui ta mind näpuga ribidesse torkab, niiet aeg-ajalt teeb ta seda. Vahel kutsub ta mind potato'ks, sest see on esimene sõna, mis talle Eestiga seostub. 
Tavaline on, et ta kuulab räppi üle maja või siis lihtsalt Maclemore'i või Gangnam style, endiselt. Veel mängib ta ühte arvutimängu, World of Warcraft. Eile üritasin tema tegelaskujuga lennata, kuid feilisin ning ta tegelane pidi peaaegu surma saama, well ups. 
Paaril õhtul oleme koos bodybilderitest videoklippe vaadanud, huvitav on. 

Hostõde Marissaga saame ka ülihästi läbi, me oleme üllatavalt sarnase mõttemaailmaga. Naerame pidevalt tobedate asjade üle, mida kumbki meist parajasti korda saadab. Või siis kiusame isa. 

Väikeste lastega elamine pole siiani veel üle visanud, sest mina ei pea nendega midagi tegema. Õnneks nad eriti ei karju ka, üldiselt on armsad olendid. 


Toit. Kodune toit oli Eestis ikka kordades parem, värskem. Samas on siin nii palju väga maitsvaid, kuid mitte kõige tervislikumaid asju. Eile õhtuks tõi ema näiteks subwayst meile süüa, sest tal polnud aega midagi teha. Kui isa kokanud on, siis ei lisa ta absoluutselt maitseaineid, mis on taaskord naljakas :D. Aga süüa võin võtta igal ajal, millal iganes tahan, niiet näljas ma ei ole. (See lause on eelkõige mu vanematele :D, kõik on okei.)


Millalgi käisime väljas söömas ka, sõin meeletult häid Ameerika ribisid. 





Eile õhtul käisime isa vanematel külas, proovisin vist kõik nende majas olevad kommid ära. Istusime väljas ja rääkisime juttu. Päris tore oli. 

Täna käisime Columbuses shoppamas, mis on Ohio state pealinn ning minust umbes 40 minuti autosõidu kaugusel. SEE OLI AMAZING!!! Kes vähegi mind teab, teab kui väga ma shoppamist armastan. Emps- sa armastaksid ka seda shopping mall'i. 
Kohale jõudes sain teada, et mul on ainult 2,5 tundi aega.. nagu kas te teete nalja? Ütlen juba etteruttavalt ära, et jõudsin selle ajaga vaid kahte poodi. Forever 21 & Victoria Secrets/Pink. 
Käisin seal suu ammuli ringi ja proovisin igasuguseid asju. Kuna Marissa ja Sandra tahtsid edasi liikuda palju kiiremini kui mina, siis lahknesime juba väga varsti. Jooksin mööda neid poode ringi, keskus oli SUUUUR. 
Lõpuks sattusime Marissa ja Sandraga randomilt kokku ning käisin Starbucksis ka ja ostsin endale mocha cookie crumble'i, mis oli imemaitsev. 
Kõik naersid mu üle, et ma ainult kahte poodi jõudsin. Võimalik, et tuleme juba esmaspäeval uuesti. Esmaspäev on nimelt Labor Day ehk suvelõpu tähistamine ning kõigil on töölt/koolist vaba päev. 




kohustulik esimese Starbucksi pilt 

Osa shopping centerist asus väljas, see meenutas küll rohkem ostutänavaid, nagu Stockholmis. 

 Forever 21 jejejeje



 Loodan, et mind vangi ei panda, sest tegelikult tuldi mulle ütlema, et neil ei tohi sees pilte teha. Ahjaa, see pood oli veel läbi kahe korruse. 


Mu pisivend käis ka seal ujumas täna, normaalne 



Mu imelised asjad



cutiepie, kuigi selle kandmiseks on veel vara, sest väljas on endiselt üle 30 kraadi. Toas olles kannan ma peaaegu alati pusa, sest igalpool on ventilaatorid. Teised kannavad lühikesi pükse ning pluuse. Aa, hostisa ostis meile kõigile täna veel riideid, iga asi maksis alla dollari. Mitte just ilusaimad asjad, enamus näevad suht pidjamade moodi välja. 



Tahaksin tagasisidet, kas peaksin jagama postitust iga kord facebookis? Minu meelest võiks see olla osadele inimestele üsna tüütu pidevalt mu blogi linki oma News Feedil näha. Blogger pakub ka võimalust mind followida, kuid mis te arvate? 



Kui Sa lugemisega siia lõppu välja jõudsid, siis õnnitlen sind, see tuli tõesti VÄGA pikk tekst ning ma kirjutasin seda umbes 3 tundi. Ma ei jaksa seda teksti uuesti läbi lugeda, kuid loodan, et see on loetav, mu eesti keel hakkab juba halvenema, sõnakordused on kerged tekkima.  Blogimine on üllatavalt aeganõudev, aga üritan teid ikkagi kursis hoida. 



Vabandan, et ma pole väga paljude sõpradega suhelnud, aga mul tõesti pole seda aega, kuid teadke, et te olete ikkagi mulle väga kallid ja igatsen teid. Ma olen tegelikult siin olnud vaid 10 päeva vms, kuid mul on tunnen nagu oleksin juba kuu aega või kauem. 






8 comments:

  1. saada ristimis pilt veljole ja siimule ka, mille sa ise joonistasid :D :D

    ReplyDelete
  2. hurraaa! nii tore, et sul on tore:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks jah, on toredamaid ja vähemtoredamaid päevi, aga siiamaani olen rahul :)

      Delete