Tallinna Lennujaama tulid mind mõned armsad sõbrad saatma ka. Aitäh teile, Kristin, Maku, Triinu ja Marion. Esimene lend läks 06.05 seega pidin lennujaamas olema juba kell 04.05.
see roosa unicorn on mu lemmmikkink
Õnneks aitas YFU vabatahtlik meil nendes kohutavates iseteenindusmasinates check in'i teha.
Ärasaatmine oli veidi kurb, aga peale turvakontrolli oli tuju juba jälle laes, kuigi kellelegi päriselt kohale ei jõudnud, et me 10ks kuuks ära läheme. Ega tegelikkuses pole praegugi see teadmine veel ajju jõudnud.
Enne turvakontrolli järjekorras seiste avastasin muidugi, et polnud oma käsipagasis olevaid
vedelikke taassuletavasse kilekotti toppinud, nii tark minust. Niiet sain viimasel hetkel veel asju ringi pakkida.
vedelikke taassuletavasse kilekotti toppinud, nii tark minust. Niiet sain viimasel hetkel veel asju ringi pakkida.
Väravatest läbi kõndides õnnestus mul siiski kõrvarõngad kõrva jätta ning seega katsuti mind veel läbi ka.
Esimene lend oli Frankfurti. Õnneks oli üks mees nõus kohti vahetama ning saime Saalega koos istuda ning lobiseda.
Frankfurdi lennujaamas passisime päris kaua, umbes 6 tundi.
Algul tundus, et see hoone on suuuur, aga Washingtoni omaga ei anna võrreldagi.
Igatahes kunagi tõi Stephan (yfu kontaktisik) meile burgereid mäkist. Üle pooleteise aasta sõin taaskord burgerit, naljakas.
Lend Washingtoni kestis 8 tundi, mässasime natuke kohtadega ning õnneks saime Anniga koos istuda. Rääkisime juttu, vaatasin filme ning kuulasin muusikat, isegi magada õnnestus.
Lennuk oli vähemalt mugav ja suur.
Washingtoni jõudes läksid osad meist juba perede juurde, teised ööseks hotelli ning mina, Marthen ning Meril jäime veel oma järgmist lendu ootama. Kallistasime ära oma armsad yfukad ning läbisime järjekordse turvakontrolli. Turvaväravad on ikka hoopis teistsugused kui Eestis. Vot see lennujaam oli hiiglaslik. Sõitsime metrooga kuhugi väravasse ning passisime seal koos itaallastega. Me kõik kolm olime nii üleväsinud, et naersime lihtsalt koguaeg nagu segased.
Veetsime seal umbes 6 tundi enne kui lennukile saime. Yfu kontaktisik viis meid kõiki oma väravatesse, Meril oligi veel viimane eestlane, keda nägin. Ootasin oma lendu koos kahe itaallasest neiuga, nende inglise keelega võrreldes tundus minu inglise keel isegi päris hea. Kuigi ma ei ole oma inglise keelt kunagi heaks pidanud.
Meie lend hilines veidi ning üleüldse seelend oli veider. Lennuk oli megapisike, ainult 4 istet ühes reas ning propellerlennuk. Sattusin istuma ühe usaka kõrvale, kes oli isegi Lätis käinud ning üleüldse geograafias tugev ning tundus hästi avatud silmaringiga itelligentne inimene. Mingi hetk avastasin end temaga rääkimas Eesti iseseisvumisest ning majanduslangusest. Naljakas. Õnneks kestis lend vaid 1,5 tundi, kuigi hoolimata väsimusest ei jäänud ma selles rappuvas asjas kordagi magama.
Vastu oli mulle tulnud ainult ema koos oma sõbrannaga, sest kell oli u 12. Marissal oli järgmine päev kool ning lapsi polnud lihtsalt mõtet lennujaama vedada. Mu perel on minivan ning mingi muu suurem auto ka. Ema ning ta sõbranna olid näljased, niiet sõitsime Taco Bellist läbi, ma polnud näljane, niiet ma ei soovinud midagi. Enamus autosõitu ma magasin, kuid siinseid maisipõllud on ikka hiiglaslikud. Peale 1,5 tunnist sõitu olime lõpuks kodus. Kallistasin isa ning vaatasin korra maja, koerad haukusid mu peale, aga ma läksin suht kohe magama ära, Marissat nägin ka vaid korraks, kell oli juba 2.
Hommikul tõusin 1 aeg. Esimese asjana alla tulles tuli isa mind kallistama. Ülemisel korrusel on ainult minu ning Marissa tuba ja meie wc, ka alumisel korrusel on meil eraldi vannituba. Minu tuba on suur, seal on 2 voodit. Teine voodi on Sandra oma, kes oli eelmisel aastal siin vahetusõpilasena Ghanast. Ta oli mulle minu voodi peale armsa kirja ka jätnud ning New York city t-särgi, hetkel õpib ta seal ülikoolis.
Varsti tuli meile üks ema sõbranna külla, kes elab samal tänaval. Rääkisime juttu ning sõin hommikuhelbeid hommikuks. Igatsen oma müslit. Ma ei tea kuidas ja mida ma siin sööma hakkan, sest toiduained on ikka väga erinevad, nad lubasid mulle palju puuvilju osta, kuigi need pidid üsna kallid olema. Rääkisin emaga, nad käivad ainult korra nädalas poes. Hästi palju on juba pakendatud toitu. No eks näeb, mis saama hakkab.
Isa kustus mind täna potato'ks. Eestlased ja kartulid, ta huumor on huvitav. Enamvähem kõik, mis ta ütleb, ongi huumor. Pisike vend Xander läks täitsa hulluks täna, megalt esines, jooksis mööda tuba ringi, vastu diivaneid ja seinu, hüppas ringi ja tegi igasugu asju. Mu juuksed meeldisid talle, näppis neid. Isa ütles, et kui 2 aastane kutt juba niimoodi teeb, mis siis poisid koolis veel teevad. See oli veidi naljakas. Isa pidi üldse väga protective olema.
Mind isa veel väga ei kiusa, aga tavaline, et nad Marissaga aelevad maas või kaklevad muudmoodi.
Nalja saab.
Homme lähme emaga kooli, ilmselt olen ma senior. See või järgmine reede on esimene american football game, kuhu loodetavasti Marissaga minna saame.
Päeval chillis meie juures ema nõbu Dustin ning hetkel tuli Marrissa boyfriend Levi siia.
Istume köögilaua taga ning paps loopis just Marissat hernega. Igati normaalne :D.
Näitasin Levile Eestit ka.
Kohutavalt naljakas on, kui kõik üritavad sõna hapukapsas hääldada. Aegajalt lendab väga rumalaid küsimusi, ala kas sa oskad inglise keeles lugeda? Oi, siis sa saad ju koolis hakkama.. :D.
Nalja saab, nalja saab.
Rohkem ei jaksa hetkel kirjutada, hakkame kohe perega maisi & kana sööma. Ajaarvamine on mul veel kõik sassis, aga muidu on tore olla :).
meie grupp Frankfurdi lennujaamas
Frankfurdi lennujaamas passisime päris kaua, umbes 6 tundi.
Algul tundus, et see hoone on suuuur, aga Washingtoni omaga ei anna võrreldagi.
Igatahes kunagi tõi Stephan (yfu kontaktisik) meile burgereid mäkist. Üle pooleteise aasta sõin taaskord burgerit, naljakas.
Lend Washingtoni kestis 8 tundi, mässasime natuke kohtadega ning õnneks saime Anniga koos istuda. Rääkisime juttu, vaatasin filme ning kuulasin muusikat, isegi magada õnnestus.
Lennuk oli vähemalt mugav ja suur.
Washingtoni jõudes läksid osad meist juba perede juurde, teised ööseks hotelli ning mina, Marthen ning Meril jäime veel oma järgmist lendu ootama. Kallistasime ära oma armsad yfukad ning läbisime järjekordse turvakontrolli. Turvaväravad on ikka hoopis teistsugused kui Eestis. Vot see lennujaam oli hiiglaslik. Sõitsime metrooga kuhugi väravasse ning passisime seal koos itaallastega. Me kõik kolm olime nii üleväsinud, et naersime lihtsalt koguaeg nagu segased.
Veetsime seal umbes 6 tundi enne kui lennukile saime. Yfu kontaktisik viis meid kõiki oma väravatesse, Meril oligi veel viimane eestlane, keda nägin. Ootasin oma lendu koos kahe itaallasest neiuga, nende inglise keelega võrreldes tundus minu inglise keel isegi päris hea. Kuigi ma ei ole oma inglise keelt kunagi heaks pidanud.
Meie lend hilines veidi ning üleüldse seelend oli veider. Lennuk oli megapisike, ainult 4 istet ühes reas ning propellerlennuk. Sattusin istuma ühe usaka kõrvale, kes oli isegi Lätis käinud ning üleüldse geograafias tugev ning tundus hästi avatud silmaringiga itelligentne inimene. Mingi hetk avastasin end temaga rääkimas Eesti iseseisvumisest ning majanduslangusest. Naljakas. Õnneks kestis lend vaid 1,5 tundi, kuigi hoolimata väsimusest ei jäänud ma selles rappuvas asjas kordagi magama.
Vastu oli mulle tulnud ainult ema koos oma sõbrannaga, sest kell oli u 12. Marissal oli järgmine päev kool ning lapsi polnud lihtsalt mõtet lennujaama vedada. Mu perel on minivan ning mingi muu suurem auto ka. Ema ning ta sõbranna olid näljased, niiet sõitsime Taco Bellist läbi, ma polnud näljane, niiet ma ei soovinud midagi. Enamus autosõitu ma magasin, kuid siinseid maisipõllud on ikka hiiglaslikud. Peale 1,5 tunnist sõitu olime lõpuks kodus. Kallistasin isa ning vaatasin korra maja, koerad haukusid mu peale, aga ma läksin suht kohe magama ära, Marissat nägin ka vaid korraks, kell oli juba 2.
Hommikul tõusin 1 aeg. Esimese asjana alla tulles tuli isa mind kallistama. Ülemisel korrusel on ainult minu ning Marissa tuba ja meie wc, ka alumisel korrusel on meil eraldi vannituba. Minu tuba on suur, seal on 2 voodit. Teine voodi on Sandra oma, kes oli eelmisel aastal siin vahetusõpilasena Ghanast. Ta oli mulle minu voodi peale armsa kirja ka jätnud ning New York city t-särgi, hetkel õpib ta seal ülikoolis.
Varsti tuli meile üks ema sõbranna külla, kes elab samal tänaval. Rääkisime juttu ning sõin hommikuhelbeid hommikuks. Igatsen oma müslit. Ma ei tea kuidas ja mida ma siin sööma hakkan, sest toiduained on ikka väga erinevad, nad lubasid mulle palju puuvilju osta, kuigi need pidid üsna kallid olema. Rääkisin emaga, nad käivad ainult korra nädalas poes. Hästi palju on juba pakendatud toitu. No eks näeb, mis saama hakkab.
Isa kustus mind täna potato'ks. Eestlased ja kartulid, ta huumor on huvitav. Enamvähem kõik, mis ta ütleb, ongi huumor. Pisike vend Xander läks täitsa hulluks täna, megalt esines, jooksis mööda tuba ringi, vastu diivaneid ja seinu, hüppas ringi ja tegi igasugu asju. Mu juuksed meeldisid talle, näppis neid. Isa ütles, et kui 2 aastane kutt juba niimoodi teeb, mis siis poisid koolis veel teevad. See oli veidi naljakas. Isa pidi üldse väga protective olema.
Mind isa veel väga ei kiusa, aga tavaline, et nad Marissaga aelevad maas või kaklevad muudmoodi.
Nalja saab.
Homme lähme emaga kooli, ilmselt olen ma senior. See või järgmine reede on esimene american football game, kuhu loodetavasti Marissaga minna saame.
Päeval chillis meie juures ema nõbu Dustin ning hetkel tuli Marrissa boyfriend Levi siia.
Istume köögilaua taga ning paps loopis just Marissat hernega. Igati normaalne :D.
Näitasin Levile Eestit ka.
Kohutavalt naljakas on, kui kõik üritavad sõna hapukapsas hääldada. Aegajalt lendab väga rumalaid küsimusi, ala kas sa oskad inglise keeles lugeda? Oi, siis sa saad ju koolis hakkama.. :D.
Nalja saab, nalja saab.
Rohkem ei jaksa hetkel kirjutada, hakkame kohe perega maisi & kana sööma. Ajaarvamine on mul veel kõik sassis, aga muidu on tore olla :).
Igatsen sind, tüdruk! :)
ReplyDeleteMa sind ka, ma sind ka.
ReplyDelete