71 days left..

Wow, ma pole juba kuu aega siia kirjutanud.. väga pikaks on veninud see aeg ikka. Ega täpselt ei mäletagi enam, aga vaatan telefonist pilte ning üritan tähtsamad sündmused kirja saada. Esimene osa tekstist on kirjutatud mõned nädalad tagasi. Kell on juba 10 läbi siin, aga otsustasin, et pean ikkagi kirjutama natuke oma elust, sest juba homme sõidan ma paariks päevaks Floridasse ning muidu koguneb lihtsalt liiga palju informatsiooni ja loodetavasti ka pilte. Muuhulgas on nüüd teada ka minu tagasituleku lennukuupäevad ja ajad. Eestis peaksin maanduma 26.juuni 16:10. 

Igatahes ühel reedel käisime mu õe sõpradega Pleasant High Schooli muusikali vaatamas Marion Palaces. Nicole ning Andrew tulid siia ning sõitsime Applebee’s’ restorani sööma. Selline suurem grupp inimesi oli seal juba, Katelynn, Bailey, Zoe, Tyler ja teisi ma enam ei mäletagi.

Muusikal oli „Printsess Herneteral“. Minu meelest oli meie kooli muusikal parem, näitlejad olid paremad. Minul oli seda seepärast ka igavam jälgida, et ühtegi tuttavat nägu laval ju polnud. Lõpuks peale 10t sai see muusikal läbi. Tyler, Andrewi õde, tahtis ruttu koju minna ja pakkus, et viskab mu ära, kuna teised jäid veel oma tuttavaid õnnitlema.

Pühapäeval oli mu õel Columbuses mingisuguse iludusvõistluse intervjuu, niiet isa viskas mind Polarise Malli ära. Kuna kaubanduskeskus avati alles kell 11, aga ma olin kohal juba 10.20 ning ainuke avatud pood oli raamatupood Barns & Nobles. Niiet ostsin Starbucksi kohvi ning chillisin seal.

Peale seda tormasin poodides ringi, teadmata kui kaua mul aega on. Lõpuks sain umbes 3 tundi shopata.

Too nädal pidin vaid 4 päeva koolis käima ning neljapäeval sain viimasest tunnist varem minema, sest Love Is Red konverents algas.

Iseenesest Love Is Red on kristlik noortekonverents, kus oli umbes 1500 noort koos, see konverents kestis 3 päeva ning kohal olid jutlustajad igalt poolt Ameerikast, New Yorkist, Miamist, Texasest jne. Üks jutlustaja oli isegi Kanadast koos oma tiimiga.

Toimus see Canton Ohios, minust u 2 h autosõidu kaugusel.

 Isa tuli kooli järgi mulle, signis mind välja ning sõitsime kiriku poole. Võtsin veel oma küpsised kaasa, sest ma söön koguaeg kõik toidu ära ja kartsin, et neil pole piisavalt süüa. Noortepastor Jason naeris mu üle, et mul enda toit kaasas oli, sest neil oli nii palju süüa. Esimese asjana pidin temaga võidu peale mingi suure šokolaadiküpsise ära sööma. Varsti jagasime autodesse end.

Mina olin samas autos Melanie, Angie, Mikayla ja Tayloriga. Melanie on Jasoni(noortepastori) naine, Angie on u 30ndates naine, kellega selgus sellel tripil olles, et saame superhästi läbi ning Mikayla ja Taylor on 13 aastased pisikesed neiud, kes tegelikult sellel tripil omamoodi armsaks said mulle, eriti Mikayla. Ta ema tegi meile ülihäid browniesid ka kaasa, niiet üleüldse see 2 tunnine autosõit Cantonisse läks väga kiirelt. Kuulasime head muusikat ning rääkisime juttu, ja muidugi sõime.

Kohale jõudes saime toad kätte, viisime asjad ruttu sinna ning ruttasime konverentsile. Õnneks hotell oli kõigest ehk 7 minuti kaugusel sellest kirikust, kus konverents toimus.

Kirikuhoone oli hiiiiiglaslik, ma pole kunagi niii suures kirikus käinud. See maja oli varasemalt vabrik, kuid nüüdseks oli see täiesti ümber ehitatud ning seest vaadates ei pakuks kunagi, et see kunagi vabrik on olnud. Kõrged laed olid seal küll, aga kujundus oli nii vinge ning üldse oli see suurepärane üritus.

Ma enam täpselt ei mäleta mida me tegime, aga põhimõtteliselt oli iga päev paar kuulsat ja ülihead jutlustajat ning erinevad seminarid. Õhtuti olid afterpartyd ja need olid nii vinged, kõik noored lihtsalt tantsisid ja hea muusika oli. Naerda sai päris palju üleüldse selle tripi jooksul. 
Käisime paaris kohas söömas ka kõigi meie koguduse noortega. 
Hotellil polnud muidu väga vigagi, aga voodid olid kahele inimesele küll liiga kitsad, niiet mäletan, et kaklesime teki üle sõbrannaga iga öö. See-eest sai seal hommikusöögiks teha värkseid vahvleid ning need olid lihtsalt parimad, koos siirupi ja peanut butteriga. 

Üks õhtu käisime jäätist söömas kusagil, niiiihea oli. Tellisin mingi homemade peanut butteri jäätise endale, kaks kutti võtsid kahepeale endale kõige suurema jäätise, mille tellida sai. 12 "lusikatäit" ning umbes 10 toppingut seal peal.. 


Veel oli meil vahepeal korvpalli banquet, ehk treenerid rääkisid hooajast ja mängijatest ning auhinnad ja diplomid jagati välja. Meie Junior Varsity treener rääkis igaühest pikemalt ning päris kurb oli isegi, aga kuna meie Varsity treener oli see aasta üpris ükskõikne ja isekas mees, siis tema ei osanud midagi oma mängijate kohta öeldagi, peale selle, et ta oleks soovinud meiega rohkem aega veeta. Kuigi tegelikult ei sõitnud ta mängudelegi meie bussis vaid läks oma autoga. Järgmine aasta teda enam loodetavasti siin pole, sest keegi ei salli teda ning kuna ta andis osadele mängijatele mingeid tablette, siis halvendas see tema suhteid kooliga. 


Muidu koolis on koolipäevad endiselt üsna samasugused, sest iga päev on ju sama tunniplaan. Ning sügisest saadik on mul ainult üks tund vahetunud. Endiselt peale tunde on mul iga päev kergejõustiku trenn. Hetkel on päris jube, sest mul on jälle need tobedad shin splindid ehk lihas tirib end eemale kondist. Umbes nädala aega rääkisin ühe arstiga ka ning tema ütles, et hetkel tundub, et mul pole veel mõra luus, aga kui edasi jooksen siis see ilmselt tekib. Niiet eelmine nädal ei tohtinud ma väga joosta trennis, kuid võistlustel lubas arst osaleda, sest need on nii olulised. 
Eks see raske ole, sest siinne suhtumine trenni ja sporti on hoopis teistsugune kui eestis. Vähemalt niipalju, kui mina sellega kokku puutusin. Koolisporti võetakse siin pigem nagu see oleks mingi tipptasemel sport. Trennist ei puuduta sp, et oled haige, va kui sa oksendad. Kuigi siin ma olen nii palju lugusid kuulnud sellest, kuidas keegi võistlustel joostes oksendas ja lihtsalt edasi jooksis.. Minu jaoks  on see nagu üle piiri juba. 
Niiet jah, treenerid ootavad minult palju ning eks mulle endale ka meeldib tegelikult joosta, aga samas ma ei taha end vigastada ka ja seejärel kuid väljas olla. Keeruline. Hetkel ilma valuvaigistiteta ei kannata joosta endiselt. Sellegipoolest treenerid on teadlikud sellest ning nende suhtumine on pigem selline, et tuleb ära kannatada ning endast parim anda iga kord. 
Vahepeal on meil umbes 4 võistlust olnud vist. Üldiselt on minu alad 200m ja 400m individuaalselt ning 200m ja 400m teatejooksus. 4 ala on maksimum, mida võib üks inimene teha võistlustel ja üldiselt jooksjad saavad kõik endale 4 ala iga kord. 


Siis oli mu vend vahepeal veel ühes nn tarkade laste mängus, mida ka telekast üle kanti, niiet käisime teda vaatamas ühel õhtul. 

Laupäeva hommikul olid mul jälle võistlused, iga nädal on umbes 2 võistlust üldiselt. Peale seda läksime mõneks tunniks perega Columbusesse shoppama. Täpsemalt olime seal 2,5h ning mina jõudsin jällegi selle ajaga kahte poodi.. No kui juba Forever 21 on läbi kahe korruse, siis shoppamine vajab ikka rohkem kui mõni tund. Pärast käisime Wendy'st läbi, et midagi süüa võtta. 

Pühapäeva hommikul tuli onu Randy, kes on pastor, Marionisse ning jutlustas siin, niiet kuulasime teda ühes kirikus ja peale seda läksin mina isaga õe esinemist kuulama. Brookylnn on nimelt ühes kooris ning nad esinesid vanadekodus. Paar tundi passimist ja tund aega nende laulude kuulamist. Seejärel sõitsime venna pesapalli mängu vaatama. Minu meelest on pesapall üks igavamaid sporte, tegevus on nii aeglane ja midagi täpselt nagu ei näe ka. Lamasin maas, üritasin päevitada, aga pilvine oli ning kell oli ka juba u 5 selleks ajaks, sõin ja rääkisin vanematega juttu ning lõpuks sai see mäng ka läbi. Seejärel oli mu õel järjekordne esinemine ühes kirikus. Nad laulsid täpselt samu laule nagu eelnevalt, ma olin juba nii väsinud terve päev mitte millegi tegemisest. Peale seda saime koju tulla. 

Aa, eelmine nädal jäid Caitlyn ja Chelsea meile ööseks, ilm oli esimest korda soojem siis, umbes +16 kraadi päeval ehk. Õhtul läksime aeda ja mängisime jalkat. Vend ja üks kutt, Austin(Opey) olid ka. Kuna muru oli nii mudane, siis võtsime kõik oma papud ära. Lõpuks ei tundnud keegi enam oma varbaid ning olime mudased, aga vähemalt oli nii lõbus. 
Ennem sõime toas tacosid ja uks oli lahti, kuuleme, keegi laulab, kõlab kohutavalt, raudselt Preston. Läksime õue, ja täpselt nii oligi. Preston ja Zac jalutasid mööda teed ja Preston mängis kitarri ning laulis(loe:karjus). 
Chelseaga otsustasime neile ka veidi muda näkku määrida, nad eriti ei hoolinud, aga siiski otsustasid, et nad jalkat meiega mängima ei tule. Hiljem pesime oma jalgu basseinis ja läksime tuppa Frozenit vaatama. Meie tagauks koosneb klaasuksest ning sellisest putukavõrgust pmst, mille saab ette lükata või siis eest ära võtta. Adam üritas uksest sisse joosta, aga see võrk oli ees, niiet ta jooksis võrku ja lendas lihtsalt pikali. Olime väga krampides. Paar päeva tagasi tegi koer sama asja ning nüüd on meie võrgus auk sees. 
Õhtul vaatasime Frozenit ning Preston tuli ka meile. Kõige mugavam lihtsalt, kui su parimad sõbrad nii lähedal elavad. 

Ahjaa, üks õhtu oli Austin(Opey) siin ja me vaatasime jälle Frozenit. Niilemmik film. 



Täna pakkisin oma kohvri Florida jaoks. Nimelt läheme ühe õpetajaga minu koolist, kes on ka pastor Pensacola Christian Ülikooli külastama. Floridas veedame kokku 3 päeva, kuid sinna lisanduvad ka need tunnid, mis veedame autos sinna sõites - u 14 tundi autosõitu(üks ots). 
Iseenesest tundub see kolledž täiega lahe, neil on bassein, veepark, mägironimissein ja palju muid asju veel oma territooriumil. Ning ookean on 10 minuti kaugusel(autosõit). 
Kuid nende reeglid on nii ranged, näiteks pole naistel lubatud kanda pükse, ainult vähemalt põlveni ulatuvaid seelikuid ja kleite. Tüdruk ja poiss ei või kusagil kooli terriotooriumil kahekesi olla. Ujudes tuleb kanda trikood ja t-särki jne jne. Jube, aga ma tahan ikkagi Florida ja ookeani ja usa ülikooli ära näha, niiet tuleb ära kannatada. 

Kõige lõppu lisan veel väga-väga palju pilte. 

 Brooklynniga

Mu 13$ maksev toit, mis oli tegelikult jubepisike. @Applebee's

Pleasanti muusikal

 Vasakult: Nicole, Brooklynn, Andrew

Enne LoveIsRedile minekut.. 

LoveIsRedist pilte

Eestlane ilmselt ei pakuks üldse, et see kirik on. 

Meie grupp :)

 Esimesele 600le olid tasuta sõõrikud hommikul. Selliseid laudu oli minu meelest 3tk veel..

 Meie crazyd juhid 

Niiniihea jäätis

 Kutid tellisid endale selle hiiglasliku jäätise

 Üks vähestest inimestest, kes teadis, kus eesti asub. Saime tuttavaks üldse sp, et mulle meeldisid ta juuksed niiväga, väga random, aga usa-s üsna tavaline. Ning ma polnud isegi esimene eestlane, keda ta teab.

Mulle täiega meeldis nende lavakujundus ja valgusefektid. 

Kossu banquet, paremal JV treener. 

 Treenerid vasakult: Mrs. Kasler, Ms. Outcalt, Mr. Noftz. Vasakpoolne on ka üks meie kergejõustiku treeneritest hetkel.

Osad tüdrukud kossutiimist. 

Sain oma JV tähe ka kätte, kergejõustikust saan Varsity tähe ka ning loodetavasti saan endale tellida meie kooli nahktagi, mis siin väga populaarne on. Igal koolil oma värvides ning enamasti kooli sportlased kannavad neid, sest heade tulemuste eest spordis saab neid tähti. 

 Meie 14 tunnine sõit Pensacolasse (Florida)

Jacobi nahktagi, tegelikult see osa, mis temal on must, on poistel punane, aga talle ei meeldinud see värv, niiet ta lasi endale teistsuguse teha. Minu kooli värvid on punane ja sinine muidu. 

Igapäevane. See pilt on tegelikult tehtud võistlustel, aga siiski, meie track. 

12 tiimi oli, saime 7nda ja 6nda koha teatejooksudes. 

Jooksmisest saab alati kauneid pilte ju.. Need pildid olid Marion Stari ajalehe kodulehel. Hispaania keele õpetaja näitas kõikidele oma klassidele neid kõiki pilte nt ükspäev.. 

 Siis kui vend telekas oli.. Vasakult: Briana, Adam(mu vend), Jason, Faith. Ilmselgelt mu vend see kõige crazym tegelane. 

 Sõitsime Buckeye Valleysse meetile(võistlusele), tahaks, et minu koolis oleks ka võimalik tennist mängida, tundub vinge.

Minu kool- Ridgedale( tegelikult see on algkooli hoone)

Sest mul on kõige veidramad juuksed. Ja kõige vingem õde. 

 Siis kui ei jaksa enam peale paari tundi kuulata kuidas mu õde kooris laulab. 

Lisan ühe kunstiprojekti pildi ka siia, mis mulle isegi meeldib. 

Vabandan nende ees, kellele ma facebookis juba pikemat aega vastanud pole. Tihti on lihtsalt nii raske aega leida, et põhjalikumalt vastata. Te olete mul ikkagi pidevalt meeles :).

*71 päeva veel jäänud siinpool Suurt Lompi*

Ohio ilmast veel niipalju et umbes viimane nädal on olnud sooja +16-25 kraadi ning täna sadas vihma ning homseks lubab lund.. ja peale seda peaks jälle soojaks minema, Ainult Ohio..

Kallid-paid mu armsatele. 

Jällegi olen ühe nädala võrra lähemal oma vahetusaasta lõppemisele..

Hei-hei. 

Üritan lühidalt oma elust kirja panna mõned tähtsamad asjad, mis vahepeal toimunud on.

See nädalavahetus(reede-pühapäev) esinesid minu koolikaaslased muusikaliga @Marion Palace. Tänu sellele olin päris palju vahepeal üksinda kodus, sest kõik mu pereliikmed olid muusikaliga seotud ning proovid olid iga päev kuni kella 9ni vähemalt. 

Midagi erilist ei mäletagi, et oleksin  nädala sees teinud. Ühel päeval läksin Prestoni juurde ja vaatasime The Breakfast Clubi, siinne väga populaarne 80ndate film. Mina aru ei saanud, miks kõik seda niiiväga fännavad. Naljakas oli see, et kõik vastasid mulle seepeale, et "It's because you're not an American." Ilmselt tõsi. 

Prestoni vanematel oli mingi sõber ka külas ning ta ema Emily oli nii armas, kui ta tutvustas mind sellele onule, ta oli mega excited, et ma ikka siin olen. Üldse meeldin ta emale, hihi, ta emps meeldib mulle ka. Ta kasuisa pole nii meeldiv inimene, aga minu vastu on ta üldiselt viisakas, niiet pole hullu. 
Ta ema valis mulle veel 80ndate filme välja, mida vaatama pean tulema. 

Üks asi, mida ma Eesti ja meie kultuuri juures niipalju rohkemm hindama olen hakanud, on meie noorte vabadus. Varem ei mõistnud ma seda nii hästi, kuid siin on asjad ikka hoopis teisiti. Näiteks, kui kedagi kodus pole, siis ei või ükski kutt meie majja tulla. Minu meelest olen seda varem ka maininud siin, aga no sellel nädalal oli nagu eriti ebameeldiv, et meil see reegel on, kuna ma pidin niipalju aega ns üksi kodus olema ja ma olin igavusse suremas. Kuigi alati polnudki see üldse nii halb, sai puhata. 

Ühel õhtul käisime jalutamas Prestoniga, väljas oli juba hämar ja nii imelik oli jalutada, kui tänavavalgustust pole. Väga paljud autojuhid on jalakäiate suhtes täiesti arrogantsed. Näiteks sõidavad 120 km/h mööda sinust, aga ei keera rooligi, vaid ootavad, et sa ise põllule/kraavi, kuhuiganes hüppaksid. Ega neil muidugi jalakäiad ka väga tavaline nähtus pole, kuid siiski. Mina ei osanud sellist käitumist oodatagi, sest kui ma eelmise pere juures elades jooksmas käisin, siis seal küll sõitsid enamus autod suuure kaarega mööda minust. 
Igatahes ja, ühe korra pidime auto alla jääma, aga no oleme endiselt elus ja midagi suurt ei juhtunud. (nb! Emme ja issi, ärge paanikasse sattuge nüüd palun :D)
Aga ja, kõndisime ja siis järsku tagant tuli auto järsku ja põhimõtteliselt Preston lükkas minu kuhugi põllu peale ja see auto sõitis temast nii lähedalt mööda, et riivas teda. Edaspidi jooksime iga kord üle tee teisele poole kui nägime, et auto tuleb samalt poolt, kus me kõndisime. Vahepeal mõtlesin, et lähen käin aeg-ajalt koeraga jalutamas, aga enam nagu väga ei kisu. 

Reedel peale kooli võttis Courtney peale mind ning läksime Brooke juurde. Koos sõitsime Mi Jalopenosse sööma. Mina, Brooke, Courtney, Hannah, Autumn, Lindsey ja Courtney pisike õde Brooklynn. Olin ühe korra varem ka seal söömas käinud, Mehhiko toit. Tellisin endale mingid ülihead wrapi/taco moodi asjad koos salati, maasikate!!! ja mingi muu oranži puuviljaga, mille nime ma ei tea, aga mida ma pidevalt söön siin. Ülihea toit oli! 

Edasi kiirustasime muusikalile, kell oli juba 7:22 ning muusikal algas 7:30. Jõudsime täpselt etenduse ajaks. Iseenesest oli päris vinge. Teistele väga ei meeldinud, sest nad polnud filmi näinud. Nimelt tegid nad Bye Bye Birdie't, mulle endale see film absoluutselt ei meeldinud, aga selle nägemine tuli kasuks lõppkokkuvõtteks. Mu õde oli nii tubli ja üldse päris hästi näitlesid enamus neist. Peale muusikali õnnitlasime koolikaaslasi ning seejärel sõitsime tagasi Brooke juurde. 

Mina, Courtney ja Hannah jäime talle ööseks. Mul on selline tunne, et iga kord, kui ma Brooke juurde ööseks jään, võtan ma 5poundi juurde, sest me ainult sööme koguaeg. 
Vaatasime Catching Fire, aga see oli juba poolepeal ning lollitasime niisama. Hannah ja Courtney maadlesid ja tekitasid kohutavat lärmi aegajalt. Nt kui Courtney Hannahi lihtsalt üle selja vastu põrandat viskas. Ise sõime nutella ja peanut butteri saiu ning ujutasime Oreosid ning Cookie Dough küpsiseid piimas. 
Tegime rumalaid snapchate ning Hannah otsis kapist välja alkoholipitsid, et nendesse vett kallata ja juua. Hommikul oli Brooke ema veits segaduses, mis toimus õhtul :D.
Lõpuks tuli Brooke kasuisa ka alla kuna ta ei saanud magada ning vaatas meiega filmi. 
Ootasime, et Catching Fire algaks, aga lõpuks olime ikkagi nii väsinud, et vaatasime seda vaid umbes pool tundi algusest. 

Hommikul teised pidid juba vara ära minema, aga ma jäin vähe kauemaks. Brooke ema tegi pannkooke meile, hoopis teistsugused olid ikka, kui meil eestis. Siinsed pannkoogid on kuidagi valmistatud teisiti, aga igatahes lisas ta sinna šokolaaditükke niiet need olid täiega head. Polnudki juba teab kui kaua pannkooke söönud. Ta kasuisa kiusas mind veel, et ma liiga palju aega nende majas veetnud, et tean kus kõik toiduained asuvad. 

Hiljem ta kasuisa viis Brooke tööle. Siin on üsna tavaline, et õpilased töötavad kooli kõrvalt. Aga üldiselt kui nad sporti teevad, siis mitte, sest sport võtab siin nii palju aega ja pühendumist, et poleks aega lihtsalt. Igatahes ütles ta isa, et ta peab paarist kohast läbi sõitma, no lõpuks sõitsime üle tunni aja linnas ringi. Polnud hullu, sest temaga oli väga põnev juttu rääkida. Millegipärast arvavad enamus täiskasvanuid, et ma olen niii tark, mis on natuke naljakas, aga samas ju positiivne. Siinsete noortega(enamustega) on raske rääkida nt poliitikast või üleüldse maailma probleemidest, sest nende maailmapilt on tihti väga enesekeskne ja rohkem selline: "Me oleme Ameerikast ning me oleme võitmatud." Mõne üksiku sellise noorega olen ka kohtunud, kes on seisukohal, et miks ta peaks õppima üldse midagi koolis, ta elab ju Ameerikas ja on Ameeriklane ning terve maailm käib tema ümber. See on aga pigem erand. Millegipärast täiskasvanud tihtipeale just tahavad teada minu arvamust poliitika valdkonnas või üldse hetkel nt, mida mina arvan Ukrainast toimunust jne, mis on iseenesest päris huvitav. 


Esmaspäeval algas ametlikult tracki ehk kergejõustiku hooaeg. Esimene trenn oli jube. Üleüldse ega need trennid kerged pole. Esimene kuu aega pidigi päris jõhker olema, samas peale trenni on nii hea tunne, et said hakkama millegagi. 
Näiteks kuidas meie esimene trenn esmaspäeval välja nägi: venitused, active warm up, 8 minutit keskmisel tempol jooksu, 1 minut sprinti, 1 minut sörkimist, 1 min sprint, 1 min sörk, 1 mind sprint, 1 min sörk. Seejärel 6 minutit sörki. Peale seda tegime 3 x 300m sprinte. 
Siis suundusime weight roomi ning liftisime, tavalised asjad nagu kõhulihased, kükid raskustega, bench presses?rinnalt surumine vist eesti keeles, deadlifts - neid ma küll tõlkida ei oska kuidagi. 
Ning lõpuks veel venitused ja sai läbi trenn. Kuna üldiselt inimesed annavad endast 100% koguaeg trennis ning ei viili, siis on nendega nii mõnus trenni teha. 

Teisipäeval oli näiteks juba 16 kraadi sooja ja päike paistis, ehk kõik jooksid lühikestes pükstes ja t-särkides. Niiimõnus oli. Palavama ilmaga on juba raske joosta, aga eks kevadel läheb väga julmaks, täpselt nagu sügiselgi oli. 
Kolmapäeval aga sadas juba jälle vihma ja lund. Kõik tegevused peale kooli katkestati, kuna tuul puhus meeletult ning kui teeolud pole kõige paremad, siis kool hakkab õpilaste turvalisuse pärast muretsema, kuna niii paljud õpilased sõidavad oma autodega kooli. 
Niiet juhtus nii, et kolmapäeval polnudki trenni, kellelgi polnud väga midagi selle vastu, kuna kõigil olid lihased valusad :D. 

Neljapäeva hommikul oli meil 2hour delay jälle, kuna ilm oli halb. Tahaks niiväga, et see lumi juba kõik ära läheks. Soe ilm oli niiimõnuuus. 

See ja eelmine nädal on koolis väga väga mõttetu olnud minu jaoks, sest sophamores ehk usa 10ndikud valmistusid OGT testimiseks ja väga paljudes tundides ei teinud ma mitte midagi. Tihti saadeti meid lihtsal study halli vms. Üleüldse mulle on ikka nii lihtsad tunnid sattunud, et tahaks vähemalt mõne neist ära vahetada. 
Ühel hommikul tuli direktor meie klassi ja rääkisime igasugustest asjadest. Ta oli nii üllatunud, et mis mõttes ma ei ole senior. Ta ütles, et ma tundun nii vana ja tark :D. Veidi naljakas oli kui ta ütles, et "..so we misplaced you." No tundub nii jah. 

Üleüldse kuna Maggi challenges mind tegema kellelegi midagi head ning seda ka filmima, siis viisin üks päev ühele oma lemmikõpetajatest - matemaaatikaõpetaja Mrs. Turnerile Eesti kommi ning samuti direktorile suure Kalevi šokolaadi. Direktorile ja ta perele igatahes maitses see väga. 

Videot sellest asjast ei teinud, kuna kuidagi väga kahtlane tunne oleks olnud filmida seda koolis. Aga no mõte loeb. 

Täna rääkisime mrs. Turneriga veel sellest ajast, kui ta vanglas õpetas. Nii huvitav oli kuulata teda. Sellest rääkisime ka, et kuidas usakad on tihtipeale nagu liiga avatud ja saad palju asju teada, mida sa teada ei tahaks. Nii tore oli kellegagi sellest rääkida, kes mu seisukohta jagab. 

See oli naljakas, kui ta ütles, et ta ei mõista, miks mind tech com 11 klassi pandi( inglise keel), et ma räägin ja kirjutan paremini kui pooled seal koolis käivatest õpilastest. 


Kolmapäeval sain jälle kirikusse ka minna, kuhu polnud saanud juba 2 nädalat minna. Vahel on ikka nii tobe see ainult autoga liiklemise süsteem. Kuigi mu vanemad alati ikka üritavad mind viia kohtadesse, kuhu ma tahan minna, siis tänu muusikalile nad ei saanud. 
Hästi positiivne oli see, et sain tuttavaks uute inimestega jälle ning nad ütlesid, et nad lähevad iga kolmapäev peale teenistust kuhugi välja sööma ning räägivad igasugu teemadel, kutsusid mind ka. Järgmine kolmapäev liitun nendega. Mul oli nii hea meel tutvuda enamvähem enda vanuste inimestega või no ma pakun et umbes 20+ nad on, aga ma hea meelega suhtlen endast vanemate inimestega, sest koolis pean niigi pidevalt endast noorematega aega veetma. 

Peale teenistust rääkisin Jasoni ja Melaniega veidi pikemalt. Jason on meie noortepastor ning Melanie tema naine, nad on nii armas paar. Igatahes täiega vinge oli see, et Jason rääkis mulle, et nad pidevalt räägivad minust ning neil on ülihea meel, et ma nende koguduses olen ja nad tahavad veel täiega panustada minusse kuni ma siin olen veel.  Neil on hea meel, et ma ise tahan ka teenida kaasa selles koguduses ja Jason ütles, et ta tahaks mind näha juhina nende oma noorte seas ning, et ta tahaks et nende enda noored ka rohkem vastutust võtaksid. Igatahes jah, päris põnev. 
Love is red konverentsi ootan ka juba, järgmisel nädalal juba neljapäeval sõidame Cantonisse ja laupäeva hilisõhtul jõuame tagasi. 
Ma usun, et see tuleb megavinge aeg. Keda huvitab, siis www.loveisred.com on nende koduleht. 

Panin siia lihtsalt paar pilti meie kooli kunstitöödest, osad inimesed on ikka nii andekad kunstis, mõnus vaadata kohe.

Allpool muusikalist mõned pildid

Õe Brooklynniga 

Hannah ja Courtney normaalsed olemas. Nad üritasid kahekesi koos sinna pusa sisse mahtuda. No miks nii andekad :D. 

Üks õhtu oli niii ilus taevas :')

Vabandan, et nii segane ja ühelt teemalt teisele hüppav postitus tuli. 

Aga kallid-musid-paid Teile, kes te endiselt loete mu blogi :)!

Reality check - I only have less than 4 more months to stay in the United States

To be honest I have no idea why I decided to write this post in English. I just happened. I wasn't even really sure what to write about since there's really not a lot of new things in my everyday life anymore. I guess I'm pretty used with living in America. Anyway another school week is over and the day when I have to pack my bags and fly back to home is closer than it ever has before.. I have only about 4 more months to stay here. Wow, time flies.


After spending more than half of the year in Ohio I understand why people here use that sentence so often "Oh, you don't like the weather, just wait 3 days, it will change." It's just so true. There were couple days when it actually felt like spring. I liked it, a lot. I hoped that maybe it won't be so cold again, but apparently we are suppose to get more snow and ice over the weekend. So there's a chance that we won't have school on Monday, again. To be honest I'd rather go to school than do blizzard bags. They are basically just assignments what we have to do in home when we don't have school and the idea is that if we do blizzard bags, we don't have make these days up in the end of May. I feel like we wouldn't do as much work in school as we do when we have blizzard bag assignments.

Anyway this week I started track conditioning, the actual season will start in the end of March. So right now we have only 3 practices in a week in the weight room. I haven't really had time to go to gym and lift while I have been here in the United States, but I missed it a lot and it is so nice to lift again. I have a feeling that track season will be awesome. We are going to have more girls in our team than I thought we would and that's great. I'm sure we're gonna have a lot of fun throughout the season.

On Thursday there were a basketball game, if I can remember it correctly, it was district semi final? against Fairbanks. Unfortunately our girls lost, but I am still proud of them. No matter what they will always be my first (and probably last) basketball team. After the game we went through Wendy's, since it was a typical American fast food place, that sells burgers and French fries, I didn't want anything. Weird as I am, a girl who doesn't eat burgers or French fries, trying to survive in the United States. But so far I have managed to do that so no, it's not impossible.

Their school was a lot bigger than ours. And they had BIG windows, I miss having sunlight in the classrooms. 

On Wednesday I went to my church again, their youth nights are different then ours. Right now they have Junior High and High School students together, which I don't really like, but they just don't have nobody anymore who would do something with their JH kids so they can't separate the groups.
Anyway I had a really interesting conversation with some of the kids. We had to make groups of 3 people, so I was with a 12-year old boy and a 13-year old girl, who actually looked more like 15-year old.
Pretty quickly we moved one from the original theme, what we were suppose to discuss, and they started sharing how they are being bullied in their schools. For example, the boy said that one of the main reasons why he is being bullied is because he likes to read, and while other kids are playing with their phones/iPads, he reads. He also showed us how he likes to listen to his music and dance, but others are making fun of that.
The girl said that she is mainly being bullied because she is a Christian and also because of her looks. She said that she tries to wear certain kind of clothes so others would not make fun of her. She also added that some of the kids steal pencils out of her locker, because they find it funny, so she tries to carry her pencils in her pockets. Finally she showed me her favorite bracelets and told that when she wears those to school, girls will rip them off her hands and break them.
I was really amazed how opened these kids were, but at the same time it made me really sad. To me it just shows how messed up and broken is our society. These kids are constantly criticized by their looks, character, and behavior. Why do we always have to compare people, when actually there is so much beauty in diversity?
Without all that variety of different races, hair-colors, eye-colors, heights, face-shapes, characters, and talents, our world would just be plain and boring. Variety is what makes it interesting.

I feel brokenhearted, but not hopeless. I think sometimes we believe that in order to change the world, we have to change the lives of millions, but I don't find it to be 100% accurate.
Individuals matter, so when we help to bring a change in somebody's life, to them, it changes their world. So we just changed the world for somebody. So maybe it doesn't always require drastic changes for billions of people..


I like to talk with different people and listen to their stories. It seems like everybody are a book with a unique story, but then again we are so similar. We all longed to be accepted and loved. All of us identify ourselves somehow. Some of us try to find our worth in good grades, others in playing sports. There will always be adults, who spend their whole life trying to get higher and higher on their career ladder, trying to get more and more money. People buy expensive cars and clothes, what some of them can't actually even afford, just to find their worth in something. We are constantly chasing after things that seem to over-promise, but under deliver. Albert Einstein have said that the definition of insanity is doing the same thing over and over again, but expecting different results.
A lot of times we don't even notice that it's exactly what we are doing. We keep chasing things hoping that this time something will change, that this time our soul will be satisfied. And sometimes those things will bring us temporary satisfaction, but soon we will notice that it's not enough and we crave more. That's how we end up being enslaved. In a way we are like fools, who keep running after something that will leave us empty every time, but we will still chase it again and again. The problem is that none of the pleasures were meant to satisfy our hearts. The only one who is able to do that is Jesus. He is the only one who can save us from ourselves. He is our loving Father and He longs to have a relationship with every single one of us. There isn't enough words, not in English, not in Estonian, to describe how much He has changed my life and I can't imagine where I would be if He hadn't  found me. It hasn't always been easy, not at all, but He will never forsake me and  I am excited to see where He will lead me in my future. While I have been in the United States, I have discovered that my heart longs to travel around the world, I want to see other cities and sights, hear other languages, and see more different people and cultures. But at the same time I love my country more than ever, so I don't really have an idea what my future holds, but I know who holds my future so I don't have to worry about it.


One day my brother made me read one of his favorite books "I love you, Stinky Face."(Written by Lisa McCourt) And it turned out to be really cute one, and since it's not long at all, I'm going to share this with you, guys.

"I love you, my wonderful child," said Mama as she tucked me in. But I had a question.
"Mama, what if I were a big scary ape? Would you still love me then?"
"If you were a big, scary ape, I would comb your whole hairy self to make sure you didn't have any tangles. And I would make your birthday cake out of bananas, and I would tell you, 'I love you my big, scary ape.'"
"But Mama, but, Mama, what if I were a super smelly skunk, and I smelled so bad that my name was Stinky Face?"
"Then I would give you a bath and sprinkle you with sweet-smelling powder. And if you still smelled bad, I wouldn't mind, and I would hug you tight and whisper in your ear 'I love you, Stinky Face.'"
"But Mama, but, Mama, what if I were an alligator with big, sharp teeth that could bite your head off?"
"Then I would buy you a bigger toothbrush for your big teeth and make sure that you brushed them every night so they'd stay healthy and strong. And if you had a sore throat, I would stick my head right inside your enormous jaws to make sure you were okay, and I would say, 'I love you, my ferocious alligator.'"
"But, Mama, what if I were a terrible meat-eating dinosaur with razor-sharp claws that ripped my sheets to shreds every night while I slept?"
"Then I would give you plenty of meat to eat, if that is what you liked. And I would sew your sheets back together every day, because after all, ripping them would be an accident. And I would tuck you into your newly mended sheets every night and say, 'I love you, my sweet, terrible dinosaur.'"
"But, Mama, but, Mama, what if I were a swamp creature with slimy, smelly seaweed hanging from my body, and I couldn't ever leave the swamp or I would die?"
"Then I would build a house right next to the swamp, and I would stay with you and take care of you always. And when you splashed to the surface, I would say, 'I love you, my slimy little swamp monster.'"
"But, Mama, but, Mama, what if I were a Green Alien from Mars, and I ate bugs instead of peanut butter?"
"Then I would dress you in colors that showed off your nice green skin.. and I would pack your lunch box with beetles and spiders and ants and grasshoppers and the tastiest bugs you ever had. And I would pack a note with all the bugs that said, 'I love you, little greenie. Bon appetit.'"
"But, Mama, but, Mama, what if I were a Cyclops, and I had just one big, gigantic eye in the middle of my head?"
"Then I would look right into your gigantic eye and say, 'I love you, my little cyclops,' and I would sing to you a lullaby until your one gigantic eyelid got droopier and droopier, and it finally closed and you fell fast asleep."
"I love you, Mama."
"And I love you, my wonderful child."


This book reminded me God's unconditional love. He is the one who knows everything about us, He knows about our biggest mistakes, selfish motives and evil thoughts. And yet, He loves us more than nobody else ever could.  He also sees our deepest desires and dreams. He is the true lover of our souls.

                                             

Sandra

tumblr: ssannuu.tumblr.com
instagram/snapchat/twitter: ssannuu