Hei-hei.
Üritan lühidalt oma elust kirja panna mõned tähtsamad asjad, mis vahepeal toimunud on.
See nädalavahetus(reede-pühapäev) esinesid minu koolikaaslased muusikaliga @Marion Palace. Tänu sellele olin päris palju vahepeal üksinda kodus, sest kõik mu pereliikmed olid muusikaliga seotud ning proovid olid iga päev kuni kella 9ni vähemalt.
Midagi erilist ei mäletagi, et oleksin nädala sees teinud. Ühel päeval läksin Prestoni juurde ja vaatasime The Breakfast Clubi, siinne väga populaarne 80ndate film. Mina aru ei saanud, miks kõik seda niiiväga fännavad. Naljakas oli see, et kõik vastasid mulle seepeale, et "It's because you're not an American." Ilmselt tõsi.
Prestoni vanematel oli mingi sõber ka külas ning ta ema Emily oli nii armas, kui ta tutvustas mind sellele onule, ta oli mega excited, et ma ikka siin olen. Üldse meeldin ta emale, hihi, ta emps meeldib mulle ka. Ta kasuisa pole nii meeldiv inimene, aga minu vastu on ta üldiselt viisakas, niiet pole hullu.
Ta ema valis mulle veel 80ndate filme välja, mida vaatama pean tulema.
Üks asi, mida ma Eesti ja meie kultuuri juures niipalju rohkemm hindama olen hakanud, on meie noorte vabadus. Varem ei mõistnud ma seda nii hästi, kuid siin on asjad ikka hoopis teisiti. Näiteks, kui kedagi kodus pole, siis ei või ükski kutt meie majja tulla. Minu meelest olen seda varem ka maininud siin, aga no sellel nädalal oli nagu eriti ebameeldiv, et meil see reegel on, kuna ma pidin niipalju aega ns üksi kodus olema ja ma olin igavusse suremas. Kuigi alati polnudki see üldse nii halb, sai puhata.
Ühel õhtul käisime jalutamas Prestoniga, väljas oli juba hämar ja nii imelik oli jalutada, kui tänavavalgustust pole. Väga paljud autojuhid on jalakäiate suhtes täiesti arrogantsed. Näiteks sõidavad 120 km/h mööda sinust, aga ei keera rooligi, vaid ootavad, et sa ise põllule/kraavi, kuhuiganes hüppaksid. Ega neil muidugi jalakäiad ka väga tavaline nähtus pole, kuid siiski. Mina ei osanud sellist käitumist oodatagi, sest kui ma eelmise pere juures elades jooksmas käisin, siis seal küll sõitsid enamus autod suuure kaarega mööda minust.
Igatahes ja, ühe korra pidime auto alla jääma, aga no oleme endiselt elus ja midagi suurt ei juhtunud. (nb! Emme ja issi, ärge paanikasse sattuge nüüd palun :D)
Aga ja, kõndisime ja siis järsku tagant tuli auto järsku ja põhimõtteliselt Preston lükkas minu kuhugi põllu peale ja see auto sõitis temast nii lähedalt mööda, et riivas teda. Edaspidi jooksime iga kord üle tee teisele poole kui nägime, et auto tuleb samalt poolt, kus me kõndisime. Vahepeal mõtlesin, et lähen käin aeg-ajalt koeraga jalutamas, aga enam nagu väga ei kisu.
Reedel peale kooli võttis Courtney peale mind ning läksime Brooke juurde. Koos sõitsime Mi Jalopenosse sööma. Mina, Brooke, Courtney, Hannah, Autumn, Lindsey ja Courtney pisike õde Brooklynn. Olin ühe korra varem ka seal söömas käinud, Mehhiko toit. Tellisin endale mingid ülihead wrapi/taco moodi asjad koos salati, maasikate!!! ja mingi muu oranži puuviljaga, mille nime ma ei tea, aga mida ma pidevalt söön siin. Ülihea toit oli!
Edasi kiirustasime muusikalile, kell oli juba 7:22 ning muusikal algas 7:30. Jõudsime täpselt etenduse ajaks. Iseenesest oli päris vinge. Teistele väga ei meeldinud, sest nad polnud filmi näinud. Nimelt tegid nad Bye Bye Birdie't, mulle endale see film absoluutselt ei meeldinud, aga selle nägemine tuli kasuks lõppkokkuvõtteks. Mu õde oli nii tubli ja üldse päris hästi näitlesid enamus neist. Peale muusikali õnnitlasime koolikaaslasi ning seejärel sõitsime tagasi Brooke juurde.
Mina, Courtney ja Hannah jäime talle ööseks. Mul on selline tunne, et iga kord, kui ma Brooke juurde ööseks jään, võtan ma 5poundi juurde, sest me ainult sööme koguaeg.
Vaatasime Catching Fire, aga see oli juba poolepeal ning lollitasime niisama. Hannah ja Courtney maadlesid ja tekitasid kohutavat lärmi aegajalt. Nt kui Courtney Hannahi lihtsalt üle selja vastu põrandat viskas. Ise sõime nutella ja peanut butteri saiu ning ujutasime Oreosid ning Cookie Dough küpsiseid piimas.
Tegime rumalaid snapchate ning Hannah otsis kapist välja alkoholipitsid, et nendesse vett kallata ja juua. Hommikul oli Brooke ema veits segaduses, mis toimus õhtul :D.
Lõpuks tuli Brooke kasuisa ka alla kuna ta ei saanud magada ning vaatas meiega filmi.
Ootasime, et Catching Fire algaks, aga lõpuks olime ikkagi nii väsinud, et vaatasime seda vaid umbes pool tundi algusest.
Hommikul teised pidid juba vara ära minema, aga ma jäin vähe kauemaks. Brooke ema tegi pannkooke meile, hoopis teistsugused olid ikka, kui meil eestis. Siinsed pannkoogid on kuidagi valmistatud teisiti, aga igatahes lisas ta sinna šokolaaditükke niiet need olid täiega head. Polnudki juba teab kui kaua pannkooke söönud. Ta kasuisa kiusas mind veel, et ma liiga palju aega nende majas veetnud, et tean kus kõik toiduained asuvad.
Hiljem ta kasuisa viis Brooke tööle. Siin on üsna tavaline, et õpilased töötavad kooli kõrvalt. Aga üldiselt kui nad sporti teevad, siis mitte, sest sport võtab siin nii palju aega ja pühendumist, et poleks aega lihtsalt. Igatahes ütles ta isa, et ta peab paarist kohast läbi sõitma, no lõpuks sõitsime üle tunni aja linnas ringi. Polnud hullu, sest temaga oli väga põnev juttu rääkida. Millegipärast arvavad enamus täiskasvanuid, et ma olen niii tark, mis on natuke naljakas, aga samas ju positiivne. Siinsete noortega(enamustega) on raske rääkida nt poliitikast või üleüldse maailma probleemidest, sest nende maailmapilt on tihti väga enesekeskne ja rohkem selline: "Me oleme Ameerikast ning me oleme võitmatud." Mõne üksiku sellise noorega olen ka kohtunud, kes on seisukohal, et miks ta peaks õppima üldse midagi koolis, ta elab ju Ameerikas ja on Ameeriklane ning terve maailm käib tema ümber. See on aga pigem erand. Millegipärast täiskasvanud tihtipeale just tahavad teada minu arvamust poliitika valdkonnas või üldse hetkel nt, mida mina arvan Ukrainast toimunust jne, mis on iseenesest päris huvitav.
Esmaspäeval algas ametlikult tracki ehk kergejõustiku hooaeg. Esimene trenn oli jube. Üleüldse ega need trennid kerged pole. Esimene kuu aega pidigi päris jõhker olema, samas peale trenni on nii hea tunne, et said hakkama millegagi.
Näiteks kuidas meie esimene trenn esmaspäeval välja nägi: venitused, active warm up, 8 minutit keskmisel tempol jooksu, 1 minut sprinti, 1 minut sörkimist, 1 min sprint, 1 min sörk, 1 mind sprint, 1 min sörk. Seejärel 6 minutit sörki. Peale seda tegime 3 x 300m sprinte.
Siis suundusime weight roomi ning liftisime, tavalised asjad nagu kõhulihased, kükid raskustega, bench presses?rinnalt surumine vist eesti keeles, deadlifts - neid ma küll tõlkida ei oska kuidagi.
Ning lõpuks veel venitused ja sai läbi trenn. Kuna üldiselt inimesed annavad endast 100% koguaeg trennis ning ei viili, siis on nendega nii mõnus trenni teha.
Teisipäeval oli näiteks juba 16 kraadi sooja ja päike paistis, ehk kõik jooksid lühikestes pükstes ja t-särkides. Niiimõnus oli. Palavama ilmaga on juba raske joosta, aga eks kevadel läheb väga julmaks, täpselt nagu sügiselgi oli.
Kolmapäeval aga sadas juba jälle vihma ja lund. Kõik tegevused peale kooli katkestati, kuna tuul puhus meeletult ning kui teeolud pole kõige paremad, siis kool hakkab õpilaste turvalisuse pärast muretsema, kuna niii paljud õpilased sõidavad oma autodega kooli.
Niiet juhtus nii, et kolmapäeval polnudki trenni, kellelgi polnud väga midagi selle vastu, kuna kõigil olid lihased valusad :D.
Neljapäeva hommikul oli meil 2hour delay jälle, kuna ilm oli halb. Tahaks niiväga, et see lumi juba kõik ära läheks. Soe ilm oli niiimõnuuus.
See ja eelmine nädal on koolis väga väga mõttetu olnud minu jaoks, sest sophamores ehk usa 10ndikud valmistusid OGT testimiseks ja väga paljudes tundides ei teinud ma mitte midagi. Tihti saadeti meid lihtsal study halli vms. Üleüldse mulle on ikka nii lihtsad tunnid sattunud, et tahaks vähemalt mõne neist ära vahetada.
Ühel hommikul tuli direktor meie klassi ja rääkisime igasugustest asjadest. Ta oli nii üllatunud, et mis mõttes ma ei ole senior. Ta ütles, et ma tundun nii vana ja tark :D. Veidi naljakas oli kui ta ütles, et "..so we misplaced you." No tundub nii jah.
Üleüldse kuna Maggi challenges mind tegema kellelegi midagi head ning seda ka filmima, siis viisin üks päev ühele oma lemmikõpetajatest - matemaaatikaõpetaja Mrs. Turnerile Eesti kommi ning samuti direktorile suure Kalevi šokolaadi. Direktorile ja ta perele igatahes maitses see väga.
Ta ema valis mulle veel 80ndate filme välja, mida vaatama pean tulema.
Üks asi, mida ma Eesti ja meie kultuuri juures niipalju rohkemm hindama olen hakanud, on meie noorte vabadus. Varem ei mõistnud ma seda nii hästi, kuid siin on asjad ikka hoopis teisiti. Näiteks, kui kedagi kodus pole, siis ei või ükski kutt meie majja tulla. Minu meelest olen seda varem ka maininud siin, aga no sellel nädalal oli nagu eriti ebameeldiv, et meil see reegel on, kuna ma pidin niipalju aega ns üksi kodus olema ja ma olin igavusse suremas. Kuigi alati polnudki see üldse nii halb, sai puhata.
Ühel õhtul käisime jalutamas Prestoniga, väljas oli juba hämar ja nii imelik oli jalutada, kui tänavavalgustust pole. Väga paljud autojuhid on jalakäiate suhtes täiesti arrogantsed. Näiteks sõidavad 120 km/h mööda sinust, aga ei keera rooligi, vaid ootavad, et sa ise põllule/kraavi, kuhuiganes hüppaksid. Ega neil muidugi jalakäiad ka väga tavaline nähtus pole, kuid siiski. Mina ei osanud sellist käitumist oodatagi, sest kui ma eelmise pere juures elades jooksmas käisin, siis seal küll sõitsid enamus autod suuure kaarega mööda minust.
Igatahes ja, ühe korra pidime auto alla jääma, aga no oleme endiselt elus ja midagi suurt ei juhtunud. (nb! Emme ja issi, ärge paanikasse sattuge nüüd palun :D)
Aga ja, kõndisime ja siis järsku tagant tuli auto järsku ja põhimõtteliselt Preston lükkas minu kuhugi põllu peale ja see auto sõitis temast nii lähedalt mööda, et riivas teda. Edaspidi jooksime iga kord üle tee teisele poole kui nägime, et auto tuleb samalt poolt, kus me kõndisime. Vahepeal mõtlesin, et lähen käin aeg-ajalt koeraga jalutamas, aga enam nagu väga ei kisu.
Reedel peale kooli võttis Courtney peale mind ning läksime Brooke juurde. Koos sõitsime Mi Jalopenosse sööma. Mina, Brooke, Courtney, Hannah, Autumn, Lindsey ja Courtney pisike õde Brooklynn. Olin ühe korra varem ka seal söömas käinud, Mehhiko toit. Tellisin endale mingid ülihead wrapi/taco moodi asjad koos salati, maasikate!!! ja mingi muu oranži puuviljaga, mille nime ma ei tea, aga mida ma pidevalt söön siin. Ülihea toit oli!
Edasi kiirustasime muusikalile, kell oli juba 7:22 ning muusikal algas 7:30. Jõudsime täpselt etenduse ajaks. Iseenesest oli päris vinge. Teistele väga ei meeldinud, sest nad polnud filmi näinud. Nimelt tegid nad Bye Bye Birdie't, mulle endale see film absoluutselt ei meeldinud, aga selle nägemine tuli kasuks lõppkokkuvõtteks. Mu õde oli nii tubli ja üldse päris hästi näitlesid enamus neist. Peale muusikali õnnitlasime koolikaaslasi ning seejärel sõitsime tagasi Brooke juurde.
Mina, Courtney ja Hannah jäime talle ööseks. Mul on selline tunne, et iga kord, kui ma Brooke juurde ööseks jään, võtan ma 5poundi juurde, sest me ainult sööme koguaeg.
Vaatasime Catching Fire, aga see oli juba poolepeal ning lollitasime niisama. Hannah ja Courtney maadlesid ja tekitasid kohutavat lärmi aegajalt. Nt kui Courtney Hannahi lihtsalt üle selja vastu põrandat viskas. Ise sõime nutella ja peanut butteri saiu ning ujutasime Oreosid ning Cookie Dough küpsiseid piimas.
Tegime rumalaid snapchate ning Hannah otsis kapist välja alkoholipitsid, et nendesse vett kallata ja juua. Hommikul oli Brooke ema veits segaduses, mis toimus õhtul :D.
Lõpuks tuli Brooke kasuisa ka alla kuna ta ei saanud magada ning vaatas meiega filmi.
Ootasime, et Catching Fire algaks, aga lõpuks olime ikkagi nii väsinud, et vaatasime seda vaid umbes pool tundi algusest.
Hommikul teised pidid juba vara ära minema, aga ma jäin vähe kauemaks. Brooke ema tegi pannkooke meile, hoopis teistsugused olid ikka, kui meil eestis. Siinsed pannkoogid on kuidagi valmistatud teisiti, aga igatahes lisas ta sinna šokolaaditükke niiet need olid täiega head. Polnudki juba teab kui kaua pannkooke söönud. Ta kasuisa kiusas mind veel, et ma liiga palju aega nende majas veetnud, et tean kus kõik toiduained asuvad.
Hiljem ta kasuisa viis Brooke tööle. Siin on üsna tavaline, et õpilased töötavad kooli kõrvalt. Aga üldiselt kui nad sporti teevad, siis mitte, sest sport võtab siin nii palju aega ja pühendumist, et poleks aega lihtsalt. Igatahes ütles ta isa, et ta peab paarist kohast läbi sõitma, no lõpuks sõitsime üle tunni aja linnas ringi. Polnud hullu, sest temaga oli väga põnev juttu rääkida. Millegipärast arvavad enamus täiskasvanuid, et ma olen niii tark, mis on natuke naljakas, aga samas ju positiivne. Siinsete noortega(enamustega) on raske rääkida nt poliitikast või üleüldse maailma probleemidest, sest nende maailmapilt on tihti väga enesekeskne ja rohkem selline: "Me oleme Ameerikast ning me oleme võitmatud." Mõne üksiku sellise noorega olen ka kohtunud, kes on seisukohal, et miks ta peaks õppima üldse midagi koolis, ta elab ju Ameerikas ja on Ameeriklane ning terve maailm käib tema ümber. See on aga pigem erand. Millegipärast täiskasvanud tihtipeale just tahavad teada minu arvamust poliitika valdkonnas või üldse hetkel nt, mida mina arvan Ukrainast toimunust jne, mis on iseenesest päris huvitav.
Esmaspäeval algas ametlikult tracki ehk kergejõustiku hooaeg. Esimene trenn oli jube. Üleüldse ega need trennid kerged pole. Esimene kuu aega pidigi päris jõhker olema, samas peale trenni on nii hea tunne, et said hakkama millegagi.
Näiteks kuidas meie esimene trenn esmaspäeval välja nägi: venitused, active warm up, 8 minutit keskmisel tempol jooksu, 1 minut sprinti, 1 minut sörkimist, 1 min sprint, 1 min sörk, 1 mind sprint, 1 min sörk. Seejärel 6 minutit sörki. Peale seda tegime 3 x 300m sprinte.
Siis suundusime weight roomi ning liftisime, tavalised asjad nagu kõhulihased, kükid raskustega, bench presses?rinnalt surumine vist eesti keeles, deadlifts - neid ma küll tõlkida ei oska kuidagi.
Ning lõpuks veel venitused ja sai läbi trenn. Kuna üldiselt inimesed annavad endast 100% koguaeg trennis ning ei viili, siis on nendega nii mõnus trenni teha.
Teisipäeval oli näiteks juba 16 kraadi sooja ja päike paistis, ehk kõik jooksid lühikestes pükstes ja t-särkides. Niiimõnus oli. Palavama ilmaga on juba raske joosta, aga eks kevadel läheb väga julmaks, täpselt nagu sügiselgi oli.
Kolmapäeval aga sadas juba jälle vihma ja lund. Kõik tegevused peale kooli katkestati, kuna tuul puhus meeletult ning kui teeolud pole kõige paremad, siis kool hakkab õpilaste turvalisuse pärast muretsema, kuna niii paljud õpilased sõidavad oma autodega kooli.
Niiet juhtus nii, et kolmapäeval polnudki trenni, kellelgi polnud väga midagi selle vastu, kuna kõigil olid lihased valusad :D.
Neljapäeva hommikul oli meil 2hour delay jälle, kuna ilm oli halb. Tahaks niiväga, et see lumi juba kõik ära läheks. Soe ilm oli niiimõnuuus.
See ja eelmine nädal on koolis väga väga mõttetu olnud minu jaoks, sest sophamores ehk usa 10ndikud valmistusid OGT testimiseks ja väga paljudes tundides ei teinud ma mitte midagi. Tihti saadeti meid lihtsal study halli vms. Üleüldse mulle on ikka nii lihtsad tunnid sattunud, et tahaks vähemalt mõne neist ära vahetada.
Ühel hommikul tuli direktor meie klassi ja rääkisime igasugustest asjadest. Ta oli nii üllatunud, et mis mõttes ma ei ole senior. Ta ütles, et ma tundun nii vana ja tark :D. Veidi naljakas oli kui ta ütles, et "..so we misplaced you." No tundub nii jah.
Üleüldse kuna Maggi challenges mind tegema kellelegi midagi head ning seda ka filmima, siis viisin üks päev ühele oma lemmikõpetajatest - matemaaatikaõpetaja Mrs. Turnerile Eesti kommi ning samuti direktorile suure Kalevi šokolaadi. Direktorile ja ta perele igatahes maitses see väga.
Videot sellest asjast ei teinud, kuna kuidagi väga kahtlane tunne oleks olnud filmida seda koolis. Aga no mõte loeb.
Täna rääkisime mrs. Turneriga veel sellest ajast, kui ta vanglas õpetas. Nii huvitav oli kuulata teda. Sellest rääkisime ka, et kuidas usakad on tihtipeale nagu liiga avatud ja saad palju asju teada, mida sa teada ei tahaks. Nii tore oli kellegagi sellest rääkida, kes mu seisukohta jagab.
See oli naljakas, kui ta ütles, et ta ei mõista, miks mind tech com 11 klassi pandi( inglise keel), et ma räägin ja kirjutan paremini kui pooled seal koolis käivatest õpilastest.
Kolmapäeval sain jälle kirikusse ka minna, kuhu polnud saanud juba 2 nädalat minna. Vahel on ikka nii tobe see ainult autoga liiklemise süsteem. Kuigi mu vanemad alati ikka üritavad mind viia kohtadesse, kuhu ma tahan minna, siis tänu muusikalile nad ei saanud.
Hästi positiivne oli see, et sain tuttavaks uute inimestega jälle ning nad ütlesid, et nad lähevad iga kolmapäev peale teenistust kuhugi välja sööma ning räägivad igasugu teemadel, kutsusid mind ka. Järgmine kolmapäev liitun nendega. Mul oli nii hea meel tutvuda enamvähem enda vanuste inimestega või no ma pakun et umbes 20+ nad on, aga ma hea meelega suhtlen endast vanemate inimestega, sest koolis pean niigi pidevalt endast noorematega aega veetma.
Peale teenistust rääkisin Jasoni ja Melaniega veidi pikemalt. Jason on meie noortepastor ning Melanie tema naine, nad on nii armas paar. Igatahes täiega vinge oli see, et Jason rääkis mulle, et nad pidevalt räägivad minust ning neil on ülihea meel, et ma nende koguduses olen ja nad tahavad veel täiega panustada minusse kuni ma siin olen veel. Neil on hea meel, et ma ise tahan ka teenida kaasa selles koguduses ja Jason ütles, et ta tahaks mind näha juhina nende oma noorte seas ning, et ta tahaks et nende enda noored ka rohkem vastutust võtaksid. Igatahes jah, päris põnev.
Love is red konverentsi ootan ka juba, järgmisel nädalal juba neljapäeval sõidame Cantonisse ja laupäeva hilisõhtul jõuame tagasi.
Ma usun, et see tuleb megavinge aeg. Keda huvitab, siis www.loveisred.com on nende koduleht.
Kolmapäeval sain jälle kirikusse ka minna, kuhu polnud saanud juba 2 nädalat minna. Vahel on ikka nii tobe see ainult autoga liiklemise süsteem. Kuigi mu vanemad alati ikka üritavad mind viia kohtadesse, kuhu ma tahan minna, siis tänu muusikalile nad ei saanud.
Hästi positiivne oli see, et sain tuttavaks uute inimestega jälle ning nad ütlesid, et nad lähevad iga kolmapäev peale teenistust kuhugi välja sööma ning räägivad igasugu teemadel, kutsusid mind ka. Järgmine kolmapäev liitun nendega. Mul oli nii hea meel tutvuda enamvähem enda vanuste inimestega või no ma pakun et umbes 20+ nad on, aga ma hea meelega suhtlen endast vanemate inimestega, sest koolis pean niigi pidevalt endast noorematega aega veetma.
Peale teenistust rääkisin Jasoni ja Melaniega veidi pikemalt. Jason on meie noortepastor ning Melanie tema naine, nad on nii armas paar. Igatahes täiega vinge oli see, et Jason rääkis mulle, et nad pidevalt räägivad minust ning neil on ülihea meel, et ma nende koguduses olen ja nad tahavad veel täiega panustada minusse kuni ma siin olen veel. Neil on hea meel, et ma ise tahan ka teenida kaasa selles koguduses ja Jason ütles, et ta tahaks mind näha juhina nende oma noorte seas ning, et ta tahaks et nende enda noored ka rohkem vastutust võtaksid. Igatahes jah, päris põnev.
Love is red konverentsi ootan ka juba, järgmisel nädalal juba neljapäeval sõidame Cantonisse ja laupäeva hilisõhtul jõuame tagasi.
Ma usun, et see tuleb megavinge aeg. Keda huvitab, siis www.loveisred.com on nende koduleht.
Panin siia lihtsalt paar pilti meie kooli kunstitöödest, osad inimesed on ikka nii andekad kunstis, mõnus vaadata kohe.
Allpool muusikalist mõned pildid
Õe Brooklynniga
Hannah ja Courtney normaalsed olemas. Nad üritasid kahekesi koos sinna pusa sisse mahtuda. No miks nii andekad :D.
Üks õhtu oli niii ilus taevas :')
Vabandan, et nii segane ja ühelt teemalt teisele hüppav postitus tuli.
Aga kallid-musid-paid Teile, kes te endiselt loete mu blogi :)!
No comments:
Post a Comment