Kaks erinevat peret, kaks erinevat riiki, üks ja sama Jumal.

Oi ups, veidi alla 2 kuu on möödunud mu eelmisest sissekandest.. Nagu näha, siis ma pole just kõige tublim blogija. Tegemisi ja teemasid, millest kirjutada on tegelikult päris palju, kuid ma pole lihtsalt viitsinud seda kirjutamist käsile võtta, kuid nüüd olen ma taaskord siia jõudnud. 

Lõpuks ometi on suvi käes ja kuigi juuni hakkabki juba lõppema, on mul vist esimest korda elus tunne, et ma olen reaalselt midagi tarka ka ette võtnud oma puhkusega. Kunagi ammu toimus Raplas PP, mis oli minu meelest ülivinge. Positiivseid mälestusti sellest ajast on küll ja küll, kõik need seminarid, millest osa võtsin, öised jutuajamised, palli kõksimised, uued tuttavad ning hästi palju noori, kelle südamed põlesid Jumalale. Oli hea aeg!

Kahel viimasel nädalavahetusel olen ma sattunud Saaremaale, kus oli ka meeletult ilus ja lõbus. Käisin sel aastal esimest korda ujumas ka, täiega mõnus oli ikka. 

Aga tegelikult olen ma lõpuks jõudnud sinnamaani, et teen siia oma esimese USA postituse. Jeei!

Igatahes kes veel ei tea, siis ma veedan oma järgneva õppeaasta USAs vahetusõpilasena. 

Seda läbi organisatsiooni YFU (Youth For Understanding). 

Mõte vahetuaastale minna tekkis juba 8. klassis, ilmselt sellest, et yfukad käisid meile oma erilistest aastatest rääkimast. Tollel hetkel oli küll USA mu viimane valik, põhjus lihtsalt selles, et see tundus liiga tavaline. Aga nagu näha, siis muutsin ma millalgi oma meelt ning just selle riigi ma valisin. 

Sügisel toimus valmispäev, kus tegime läbi erinevaid rollimänge ning arutasime võimalikke ettetulevaid situatsioone, toimus ka intervjuu. Paari päeva pärast saingi YFUst meili, et olen valmispäevast läbi pääsenud. Mul on sellest isegi video, kuidas ma selle meili avan.. emotsioonid on väga laes ning see on üsna koomiline. Siiski siia ma seda üles laadida ei soovi :D. 

Sõlmisime lepingu ning seejärel sain hakata täitma rahvusvahelist faili, mis kujutas endast suurt hunnikut paberimajandust, mis esmapilgul tundus ülipõnev ja asusin seda innukalt täitma. 

Kuid varsti vaibus vaimustus nendest paberitest ning alles veebruaris sain ma nendega ühelepoole. Päris hea kergendus oli peale nende dokumentide YFUsse jõudmist. 

Juba umbes kuu aja pärast, märtsi algul, tuli kõne YFUlt ning selgus, et mulle on leitud pere. 

See käis üllatavalt ruttu, mõni õpilane sai oma rahvusvahelise faili nii ruttu valmis, kuid ootas peret nii kaua ning mõndadel vahetusõpilastel(ehk VÕPidel) pole endiselt pere teada, mis on ka tegelikult normaalne. See pole mingi enneolematu nähtus. Minul lihtsalt käis see kuidagi kiiresti. 

Igatahes oli see kõne YFUlt üliarmas, pere tahtis teada, kas mina ikka soovin tulla nende peresse. Lihtsalt teile teadmiseks, et päriselt need asjad ei käi niipidi. Pere valib endale õpilase, mitte vastupidi. Ainult teatavatel erijuhtudel küsitakse noorelt, kas talle need inimesed ikka sobivad. 

Igatahes selline mu pere siis on.. perekond Campbell'id. 
Hostema- Jennifer, ta tahab saada algkooliõpetajaks(kui ma õigesti mäletan) ning õpib ,kuid ta on ka hästi palju aega lastega kodus. 
Hostisa - Charles ehk Chuck käib täiskohaga tööl, kuskil kodumasinatega seotud firmas. 
Hostõde - Marissa on minust veidi vanem, ta juba on 17 aastane. Temaga hakkan ma samas koolis käima ning ilmselt oleme ka mõlemad järgmisel aastal juniorid. 
Hostvend - Xander, ta saab varsti alles 2 aastaseks. Hostvanemad panevad temast ja pisikesest õest pidevalt huvitavaid pilte ja videosid üles. Ning minu meelest on nad lihtsalt üliarmsad tegelased. Vähemalt niikaua, kui ma neid ainult piltidelt vaatan :D. 
Hostõde - Zuri, tema on meie pere kõige pisem liige, ta saab kohe alles aastaseks. 

Sellised hästi klassikalised usakad tunduvad piltidelt, nagu filmist välja kukkunud. 

Kõige armsam pilt pisikestest, Zuri jäi Xmani otsa tuduma. 

Aa, seda peaksin ka mainima, et mul on kodus KOLM koera. Kuldne labrador ning kaks üsna noort Taani(vist?) dogi. See on päris huvitav, sest hetkel pole mul ühtegi looma kodus. Või noh, õel on rott, aga neid väga ei anna võrrelda. 

Suhelnud oleme emaga päris palju ning hostõega ka. Isaga olen ainult mõned korrad rääkinud, tänu sellele 7 tunnisele ajavahele. Ta on kogu aeg tööl ning kuna neil on emaga ühine facebooki konto, siis satun rohkem emaga jutustama. Eelmine aasta oli nende juures vahetusõpilane Ghanast, kelle nimi oli.. üllatus üllatus.. samuti Sandra. Temaga olen ka paar korda facebookis rääkinud. 
Nagu ma aru olen saanud, siis ema on meie peres selline tõsisem, tasakaalustamaks isa. 
Ehk siis Chuck tundub ülivinge paps, tema suust pidi üsna harva midagi tõsiselt võetavat tulema ja tema huumor pidavat eriti hea olema. 
Üsna tavaline, et ema kirjutab mulle, et at the moment Chuck is singing Macklemore - Thrift Shopi and actin like a black guy and stuff.. või siis et ta tantsib parajasti gangnam style.. 
Igati huvitav kuju igal juhul. 
Hostõega oleme ka palju chatinud ning üleüldse tunduvad nad megaarmsad ning ootavad mind sinna. Chuck näiteks kirjutas mulle ükskord, et you seem bright, outgoing and excited to join our family. Hostisaga rääkisime igasugustest mängudest, mida ta tahab mind vaatama viia, korvpall ning jalgpall peamiselt. Suured spordifännid nagu nad on.. ehk siis tugitoolispordifännid. 
Oeh, nad on lihtsalt hästi armsaks saanud juba nende mõne kuu jooksu ning mul on tunne, et võiksin neist vägaa pikalt kirjutada, aga ma parem ei hakka seda hetkel tegema. 


Räägiksin veel sellest, et kus ma siis elama hakkan? 

Ohio state'is Marioni nimelises linnas. 
Seal elab kõigest 40 000 elanikku, kui isegi mitte veidi vähem. 
Oma majast olen ka pilte näinud ja tundub selline hubane ja üsna sassis :D. Hostema koguaeg vabandab sellepärast, kui pilte saadab, aga laste asjad on igalpool koguaeg, mis on küllaltki mõistetav ka.
Saan endale seal oma toa ja nad tahavad seal remonti teha, mitte et see nii hull välja näeks, emale lihtsalt ei meeldi need seinad. Jeniga rääkisime, et kui jõuab, siis nad teevad varem ära tapeedivahetuse, aga kui mitte, siis teeme koos. Alles ükspäev arutasime, et milliseid värve kasutada. Igaljuhul tunnen end juba nagu täitsa päris pereliige. 

Minu kooliks saab Ridgedale High School, kus õpib umbes 500 õpilast seega see on üsna pisike kool. Umbes nagu Laagri Kool, kus 3.-9. klassis käisin. 
Kool hakkab seal varem, 28.august, mis on nädala aega peale lendu Tallinnast. Ning lõppeb ka varem, 30.mail. Kooli kodulehel on juba kogu aasta kalender üleval, sh no school päevad. 

See on ainuke vähegi normaalne pilt minu koolist. 

Hetkel on teada alles esimese lennu kuupäev, milleks on 21. august. Pole teada, mitu lendu ning läbi milliste linnade ma trippima pean, kuid ilmselt selgub see lähiajal. 

Teised USAsse minevad vahetusõpilased(ehk VÕPid) said alles hiljuti teada, et lend sellel kuupäeval toimub, kuid tänu sellele, et mu hostema on samuti YFUga seotud, ütles ta seda mulle unofficial infona juba kõvasti varem. 

Uskumatu, aga kohe ongi juba 1 kuu suvest läinud. Lennuni on jäänud veel täpselt 54 päeva ning mu suvi on juba nii broneeritud, et endal on ka veidi imelik, kuna mu vaheajad pole kunagi sellised olnud. Sellegipoolest meeldib mulle selline busy life, eriti suvel. 

Aega on nii samas nii vähe jäänud ning ma tahan sellest veel viimast võtta, sest tagasisõit USAst toimub ilmselt alles juuni lõpus. 

Vabandused, et see nii pikaks venis, mõtlesin ülevaatlikult teha, kuid ikkagi läks pikaks. 
Kell on ka juba saamas 2 öösel ning homme algab YFUga ELO ehk eelorientatsioon, kus meile räägitakse veel erinevaid vajalikke asju ning üleüldse usun, et tuleb hea aeg. 



Siiski ei suutnud jätta siia lisamata ka paar pilti minu praegusest kõige armsamast Eesti perest. Veidi lumised pildid, aga elab üle. Armastan neid nii palju!
Respekt minu kallile isale, kes hoolimata sellest, et talle endale USA absoluutselt ei meeldi, on nõus maksma minu vahetusaasta seal riigis. 

Armastan oma peret ja sõpru ja Eestit. Ja Jumalat!

Palju päikest ning meeldejäävaid hetki Teile, mu armsad lugedad. 
Sandra