Saturday 11 May 2013

And I see love.. even when I close my eyes



Vaatan seda valget lehte ning mõtlen kust pihta hakata. Mu peas on sada mõtet ning need kõik on täiesti segamini, samas mu sees valitseb rahu. Huvitav. 


Vahel ongi kõige toredamad asjad need kõige pisemad asjad. Täna oli veider päev, õppisin hästi hästi palju, mis on minu puhul vägagi imekspandav, kokku läks lausa 6 tundi ning homme tõotab tulla sama hullumeelne päev. Ilmselgelt kooli lõpp on lähedal ning õpitempo on laes.   Meeletult raske. Vähemalt minu jaoks. 

Avastasin täna, kuidas mind panevad väikesed asjadki naeratama. Ja see on nii lahe! Täna õhtul  hilja kokkasime näiteks koos isaga veel endale Kreeka salatit, sest meil läksid kõhud tühjaks. See oli küll nii lihtne tegevus, aga kuidagi mõjus hästi positiivselt, ka hoolimata sellest, et mu isa mu liiga aeglaseks kokkajaks tembeldas. Tegelikkuses pole ma üldse nii halb, tema on lihtsalt liiga hea kokk. 
Mõtlen hetkel, et kui ma peaksin välja tooma minu ja mu isa ühiseid jooni, mainiksin ma esmalt ära selle, kui palju me mõlemad toitu armastame ning ka selle, et me mõlemad võime vahel olla üsna kiuslikud. Aga sedagi heas mõttes. Enamasti. Ma loodan, et ma suudan edaspidi ka oma isas rohkem positiivset näha ning seda ka siis, kui on keeruline(ehk üsna tihti). 
Homme on emadepäev ning täiega lahe on see, et mu ema tahab ka pühapäeva hommikul minuga Olevistesse tulla. Ma näen iga päev, kuidas Jumal teda muutnud on ja ma usun, et  muudab edaspidigi, ning mul on selle üle siiralt hea meel. 
Lisaks sain täna oma pisikese õega, kes tegelikult polegi enam nii pisike, kohe juba 13 aastane, aega veeta. Vaatasime Onoorte videosid, rääkisime ja naersime. Just tänu kõigile neile suurepärastele videotele on mu õde võtnud endale plaaniks tulla koos sõbrannaga suvelaagrisse. Väga loodan, et ta ka reaalselt kohal on, kui laager käes. 

Ma palun, et ma väärtustaksin oma peret rohkem, ma tahaksin näha neid sellistena, nagu Jumal neid näeb. Ma usun, et kuigi nad on ju mu perekond, ma olen nendega igapäevaselt koos, on mul veel siiski neilt nii mõndagi õppida. Ma tahan olla neile valguseks. 

Veel avastasin, kuidas mind teeb nii rõõmsaks näha oma sõbrannat siiralt naeratamas, teades, et alles aasta tagasi oli üks kõige raskemaid ülesandeid üldse saada Tema siiralt naerma. See oli minugi jaoks, olles üks tema parimatest sõpradest, väga raske ülesanne. Olen tänulik, et Jumalale pole ükski ülesanne liiga tühine ega liiga raske. Ta teeb lihtsalt oma imelist tööd. Tahan osata seda veel rohkem hinnata. Tahan olla Talle veel tänulikum, sest Ta on seda täiega väärt!



Kes teab, kes ei tea, siis "minu story" ehk lugu, kuidas ma Jumala leidsin, või pigem, kuidas tema minu leidis, ei ole minu jaoks alati olnud just kõige kergem lugu, mida jagada. Ma olin selle pärast juba väga kaua palvetanud ning öelnud Jumalale, et " Okei, ma olen nõus tunnistama. Kunagi. Aga teeme nii, et sina ise ütled mulle, millal ma valmis olen. Ning siis ma võin tunnistada." 

Neljapäeval käisin ma jooksmas, tavaliselt ei kuula ma joostes jutluseid, aga seekord sattus kuidagi niimoodi. See jutlus rääkis sellest, et kuidas Jumal annab meile erinevaid häid asju ning me ei peaks neid ainult endale hoidma, vaid ka teistega jagama. Parajasti helistas mulle Eduard ning tahtis teada, kas ma oleksin nõus järgneval õhtul noortekal tunnistama. Võtsin hetke mõtlemisaega, aga jõudsin naerdes sellise järelduseni, et ma ei vaja enam selgemaid juhiseid.  Olin nõus. 

Niisiis tunnistasingi reedel ning tõdesin, et mul ei olnud seda lugu nendele inimestele enam üldse nii raske jagada kui kunagi. Enda üllatuseks leidsin, et mulle isegi meeldis seal ees seista. Harjumatu, aga nii oli, sellega võiks isegi ära harjuda, vist. 
Kõige vingem oli see, kui peale teenistust üks imearmas tüdruk minu juurde tuli ning ütles, et minu lugu oli lausa sõna sõnalt kui tema lugu ning, et tal oli julgustav seda kuulda. 
Esmalt ei teadnud ma, kas see on hea või halb. Sest esimene pool mu loost ehk siis see aeg, kus ma veel Jumalast midagi ei teadnud, polnud just eriti roosiline. Samas teine pool on ju lausa imeline, sest Jumal on imeline. 
Igatahes oli mul tõesti hea meel, et ma tunnistada sain ning, et see nii mitmeid inimesi puudutas. 






Päris tore on end kasulikuna tunda vahest, vaatamata sellele, et ma end veel päris koduselt seal taga ei tunne. Imac on ikkagi lahe, jee. 






Üks ääretult mõnus laul ka siia lõppu. 

Mu peas on veel nii palju mõtteid ja hästi palju ülevoolavaid emotsioone, aga see postitus veniks muidu jubedalt pikaks. 
Päikest!




2 comments:

  1. Alati, kui ma sinule mõtlen, siis meenuvad mulle automaatselt kaks omadust sinu juures - 1) sa oled siiras, 2) sinust kiirgub seda rahu, mida vaid Jumal anda suudab. Väga lahe, kuidas sa lased Jumalal ennast kasutada! Õnnistusi! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oeh, Käthlin, sa oled ikka nii armas! Selliseid asju on alati hea kuulda :)

      Delete