Sandra Ameerikas: America - land of opportunities ehk I'm being nationally recognized as a Honoree

NB! Tekst on kirjutatud erinevatel päevadel, alates eelmise nädala reedest.

Nädal tagasi, reedel, oli meil siis esimene päris korvpalli trenn. Polnudki seekord 3 tundi pikk, kuna õhtul oli jalgpalli mäng ning treener mõtles, et oleks ikkagi tore teha lühem trenn, et me mängule jõuaksime, kes tahavad.

Üldiselt oli kohati päris paras segadus seal ning mitte ainult tänu minule. Kuigi ma ei tunne veel kõiki termineid ning isegi kui olen kuulnud neid, siis trenni lõpuks kui treener lihtsalt seletab, mis teha tuleb, kuid ei näita midagi ette, siis jooksevad mu peas ringi ainult sõnad ilma mingi tähenduseta. Pidevalt naersin enda üle. Õnneks teised seletavad ja aitavad ning küll ma varsti pihta saan juba. Vähemalt mulle meeldib korvpall, mille üle ma olen tegelikult väga üllatunud, kahtlesin, et mulle see meeldida võiks.
Saime endale täna lockerid ka valida. Varsti tellime practise uniformid ka.

Peale trenni sain Meganiga koju ning koju jõudes hostema ütles, et meil on täna väga unhealthy food, niiet ma võin endale midagi süüa teha, kui tahan. Nimelt nemad sõid friikartuleid ja kananagitsaid. Tegin pastat endale. Hostema kurtis, et no pasta on muidugi kõige tervislikum toit üldse...
Läks väga kiireks ning võtsin oma toidu kaasa, hostema viis mind Brooke juurde. Nad kõik imestasid, et miks me sööme pastat ketsupiga, nende jaoks väga vastuvõetamatu. Sain peanut butteriga browniesid ka, polnud paha.
Varsti viis ta ema meid linna, kus saime Hailee ja Tayloriga kokku, sõitsime Northmori, kus toimus meie away football game. Alguses blondid Hailee ja Brooke kõndisid muidugi vastasmeeskonna kooli sectionisse, sinna jõudes ütlesin, et kuulge, kõik kannavad siin teise kooli värve. Me vist oleme valel pool. Brooke ja Hailee jooksid minema sealt, me Hailee venna Tayloriga üritasime rohkem märkamatuks jääda ning kõndisime.

Väljas oli niikülm, õnneks Brooke andis mulle kodust lisariideid ning teki kaasa. Kaotasime 21-55. Vähemalt oli lõbus, eriti autosõidud.
Pidevalt rääkisime midagi rumalat või naersime minu üle, kui ma midagi seletada üritasin ning see feilis.

Kirjutan siia paar random asja ka, millest te ilmselt aru ei saa, kuid ma ei taha neid unustada. Tegelikult on palju jutte selliseid, kus me oleme lihtsalt krampides sõpradega, aga need pole ilmselt päris kõlblikud siia blogisse kirjutamiseks.

* I think we're running out of oxygen. No, Sandra, we have plenty of oxygen in the world. What are you talking about? Oh, you mean, it's too hot in here? You should just have said that it's too hot. Noooo, I don't mean it's too hot in here. :D*

*Okay, see you tomorrow, bye. Wait, I can't get out..:D ( Oh, doors were locked.) Then I accidentaly pushed the button, so my window opened. And I told Hailee," You opened my window, close it." "Close the window!!" She didn't get it. ( Lisan veel, et Hailee auto on nii vana, et seal poleks üldse võimalikki, et juhil on võimalus kontrollida kõiki aknaid.)
And then I was like "oh, I guess it was me, not you :D. " Haylee ei saanud midagi aru, Brooke sai seega naersime taaskord, kui blond ma olla võin. *

Laupäeva hommikul oli jällegi trenn, 3 tundi. Õhtul läksin Caitlyni juurde, kus pidi toimuma bon fire, aga kuna ilm oli meeletult külm, siis keegi peale ta isa reaalselt välja ei roninud.
Ma saan aru, et teile nimed ei ütle väga midagi, kuid enda jaoks panen nad siiski kirja. Tema juures olid veel Megan, Brooklynn, Jacob, Hayley, Chris, Arielle, Brianna, Katelynn, Laney (ja ta 2 sõbrannat) ning Caitlyni väiksem vend chillis ka meiega. Süüa oli väga väga palju. Alguses lihtsalt sõimegi, ta ema tegi Chilit ning erinevaid kooke. Igasugused chocolate chip küpsised ning küpsised reeses' butter cuppidega olid olemas. Nom-nom.
Caitlyni maja oli niii ilus ja mõnus, kõik oli nii stiilne ning ta vanemad olid nii naljakad. Rääkisid lugusid, kuidas nad on lapsi ehmatanud. Igasuguseid skeeme välja mõelnud. Üks lugu oli nt selline: Caitlyni ema sõitis lastega ning rääkis neile parajasti mingit scarystoryt. Lugu sai just läbi ning kõik rääkisid, et " aa, see polnud üldse nii hirmus ja ma ei karda." Ning samal ajal tuli Caitlyni isa zombie maskis ning lõi käega vastu autoakent, nad olid peaaegu seisma jäänud juba. Ilmselgelt tüdrukud kiljusid ja karjusid, nad olid siis nooremad ka. Ning selliseid lugusid olid päris mitmeid.

Hiljem vaatasime meie ka mingit õudukat, mis telekast tuli. Ütlesin kohe, et ma olen väga halb inimene, kellega koos õudseid filme vaadata, sest ma ehmatan nii kergesti. Esimese 5 minuti jooksul, kui mingi wannabe deemon ekraanile hüppas karjusin mina ainsana üle keldri. Õnneks polnud ta kelder üldse hirmus, väga hubane. Õnneks Brooklynn talus mind ja mu karjumist hästi, istusime hästi lähedal üksteisele.

Parajast oli filmis pingeline ja hirmus koht.. ning järsku ilmub baarileti tagant see grinreaperi mask( see tüüp, kes filmides nn surma mängib, mustavalgekirju) välja. Muidugi olin ma esimene kes seda nägi ning meeletult kõvasti kiljus, Brooklynnile otsa ronis ning näo padjaga kattis. Ma ei tea kust mul sellised reaktsioonid tulevad no.
Kõik teised ehmatasid sellepeale, et mina röökisin. Va Jake, kes lihtsalt naeris. Tüüpiline tema. Pärast sai kõvasti naerda ikka tänu sellele. Aga jah, see oli Caitlyni vend, kes mõtles, et ta teeb nalja meile.

Caitlyni isa naeris niipalju sellepeale, kui kuulis, et mina olin see, kes röökis niimoodi, et nemad ülesse kuulsid. Vastasin talle, et me kuulsime teda samamoodi, kui Ohio state touchdowni sai jalkas.

Ööseks jäime vaid mina, Megan ning Brooklynn. Vaatasime veel poole ööni mingeid saateid ja filme. Lõpuks jäime magama. Hommikul ärkasime meie Brooklynniga ning Meganiga palju varem kui Caitlyn, juba 8 aeg, niiet ajasime ta üles, kuna meil olid kõhud tühjad.

Pühapäeval viskas pere mind Prestoni juurde, ise nad läksid hostisa vanemate juurde.
See endiselt nii naljakas mu meelest, et kui kellegi juurde lähen, siis enamus inimeste jaoks on see normaalne, et kõnnid lihtsalt uksest sisse.
Alguses Preston näitas mulle oma hiiglaslikke koeri, kanu ning endiselt arvan, et ta pesukarud on nunnud, kuigi üks neist on vägaaa ülekaaluline :D.
Igatahes kuulasime minu Spotifyd, laulsime ning rääkisime lihtsalt juttu. Mingiaeg tuli mõte, et teeks browniesid, tegimegi. Mõlemad Prestoniga ajasime midagi sassi pidevalt, aga vähemalt lõpptulemus õnnestus. Zac tuli ka mingiaeg sinna.

Prestoni vanemad on nii veidrad, ta isa oli purjus ning läks tegi välja bon fire ning helistas meile, et no tuli on valmis, tulge õue. Õues oli külm, kell oli palju ning keegi ei tahtnud sinna seisma minna. Ta emaga saan igatahes väga ilusti läbi.
Hiljem läksime ikkagi jalutama, mis oli megamegamõnus. Nimelt vähemalt maal, kus ma elan, pole neil tänavavalgustust, niiet kõndisime keset teed, kõik oli pime, tähed särasid. Autosid seal väga ei sõida ning kui sõidab, siis tee on sirge ning kaugele on näha, et auto tuleb. Lamasime tee peal, vaatasime tähti ja rääkisime juttu kuni jahe hakkas, kõndisime tagasi. Varsti sai kell 10 ning Prestoni ema viskas Zaci ning minu koju.

Nädala sees on igapäev kool ning 3 tundi trenni olnud. Trennis läheb juba paremini. Saan aru, mis teha tuleb ning vähemalt meeldib siiamaani. Tiim on ka super, kuigi Junior Varsity tüdrukud, kellega mina samas tiimis mängima pean, ei viitsi eriti tähele panna, kui vanemad ja parema tiimi liikmed (Varsity) thrille läbi teevad. See on vähe kurb, usun, et meie Varsity tiim on ka sellel aastal heal tasemel, aga mulle tundub, et JV tiim tuleb suht nõrk, eks varsti näeb. Põlved peavad siiamaani enamvähem hästi vastu, vahepeal on mingit valu tunda, aga üldiselt on päris hea. Ise olen üllatunud.

Kunstis saab endiselt naerda, piinleme sõpradega, sest meie tööd on enamasti üsna tobedad. Palju joonlaua kasutamist ja täpsust. Vähemalt seltskond on tore ning kuigi nende tunnitöö väga ei edene, siis oleme pidevalt krampides, enamasti tänu Donniele.
Näiteks kutsub ta õpetajat, Miss J'd, "mom" ning ükspäev üritas ta teda veenda, et ta peaks Donniele "son" ütlema. Või siis juhtus nt selline asi, pidime joonistama terve oma paberi maju täis, detailne töö ning idee oli kasutada one point perspective't. Donnie paberil oli liiga palju tühja ruumi ning mõtlesime, mis teha sellega. Ütlesin talle naljaga, et " Alati on sul võimalus see valge osa lihtsalt ära lõigata." Teised leidsid, et see oleks väga väärt seda, niiet Donnie lõikaski oma paberi poole väiksemaks. Miss J nägu ja see hääl " WHAT DID YOU DO?" olid lihtsalt unustamatud. Meie laud oli igatahes krampides. Donnie lubas, et kui õpetaja väga tahab, võib ta selle valge osa tagasi teipida. Niiet jah, vahepeal võime me väga lapsikud olla.

Ükspäev oli meil väga palju õpilasi puudu matemaatikast, seega me ei võtnud uut osa edasi. (Ehk midagi, mida ma juba ammu õppinud olen.) Brooke küsis, kas ta võib põrandal magada, sest ta ei tundnud end hästi, mul oli igav, niiet liitusin temaga. Põrandad on vaipkattega, niiet me lamasime lihtsalt maas temaga terve tunni. Ainult USA. (Või vähemalt kindlasti mitte Eesti.)

Täna oli Halloween ka, meie koolis ei kandnud väga keegi kostüüme, vb oli asi selles, et selleks pidi 1 dollari maksma.

Ükspäev rääkisin oma kooli direktoriga ka. Istusin 20 minutit ta kontoris ning lihtsalt rääkisime. Eesti ajaloost, erinevustest riikide vahel ning muust. Sain loa, et võin oma uurimistöö küsitluse seal läbi viia. Direktor ise ütles mulle, et "I think we have a lot of depression in this building.", kes ei tea, siis mu uurimistöö teema on "Stressitaseme võrdlus USA ning Eesti õpilaste seas, GAGi ning Ridgedale High Schooli näitel." Direktor tahtis uurimisküsimusi ka eesti keeles näha, sest ta pole kunagi eesti keelt lugenud.

Mõned suvalised faktid veel:

Hetkel vaatame koolis "To Save a Life" filmi.
10 aastat tagasi sooritasid kaks minu kooli õpilast enesetapu.
Toiduga mängimine on siin vägagi normaalne tegevus. Pean silmas just koolitoitu. Kõik asjad, mis järgi jäetakse, segatakse kokku või topitakse üksteise sisse. Eestis sellist lapsikust gümnaasiumis vähemalt enam ette ei tule.
Ükspäev lugesime Contemporary World Issues tunnis Upfront ajakirja ning seal oli üks artikkel Eestis tegutsevast pangast, Bank of Happiness ehk Õnnepank. Mina ei teadnud sellest midagi ning õpetaja oli üsna üllatunud. Nimelt on see netilehekülg, kus pakutakse ainult tasuta teenuseid. Väidetavalt on teenuseid seinast seina.
Väga palju on koolis random inimesi, kes mulle hi ütlevad. Bussis väikesed lapsed ütlevad Bye, Sandraaaa, kui ma hommikuti välja lähen, nad peavad ootama ning laskma high schooli ennem välja.
Eile kõndisin vett võtma vms ning juhtusime ühe tüdrukuga koos kõndima, ei teanud varem teda. Ta ütles lihtsalt Hi, my name is Maddie. Ütlesin talle oma nime ning ta ütles, et "Nice, now we have officially met.".
Sellist asja siin pole, nagu Eestis, et kui vahel chillid kellegi teise sõpradega, mõtlen just inimesi, keda sa varem ei teadnud, siis keegi ei ütle sulle oma nimegi.
Mõtlen, et kas Eestisse tagasi tulles on sama tunne, aga vahel on küll selline mõistmatu tunne, et no kuidas inimesed ei suuda oma ninaalusest kaugemale näha.
Marion, minu linn, kuigi ma elan linnast väljas veidi, on ikka üsna hull koht. Koguaeg küll räägitakse, et jah linnakool Harding on kohutav ning seal käivad väga pahad lapsed( ehk siis lapsed, kes teevad narkootikume). Halloweeni trick and treatingu kohta sain teada, et siin ei soovitata suvalises kohas minna ustele koputama ning kommi küsima, kuna on olnud piisavalt juhtumeid, kus kommide sisse on pandud nii narkootikume kui ka žiletiterasid.. Hullumeelne. Kuid sellised halvad linnaosad on ainult linnas, linnast väljas on ilusamad ja paremad naabruskonnad.
Bioloogias kuulasime paranormal activity kummitushääli ning õppisime, kuidas teadlased neid hääli ja nende kuuldavust tõestavad. Minu meelest oli see nii jube ning mul läks enesetunne väga kehvaks. Bioloogia on alati viimane tund ning trenni alguses oli mul endiselt väga halb olla ning kõik käis ringi ja keerles. Imelik olen.
Täna lugesime inglise keele tunnis ühte õudusjuttu 19. sajandist ning seejärel vaatasime ka selle järgi tehtud multikat. Päris naljakas oli isegi, kuid esimese 5 sekundi jooksul hüppas üks tegelane suurelt ekraanile ning muidugi ma hüppasin oma kohapeal. Katelynn ütles kohe õpetajale ka, et ma ei talu õudseid asju üldse :D.
Yearbooki tunnis peame müüma reklaampindu yearbooki, teised peavad rohkem helistama. Mina pean ühele õpetaja sõbrale helistama, kes kindlasti tellib reklaami meie aastaraamatusse, sest Mr. Thiel tahab, et ma ka saaksin selle reklaamimüügikogemuse.

Aa, saime vahepeal hinded ka teada, mul olid kõik A'd ning tänu sellele sain sellise kutse:

Dear Sandra:

Congratulations! I am proud to nominate you for academic recognition as Honoree and Scholar representing Ridgedale High School and the State of Ohio at the Congress of Future Medical Leaders to be held February 14, 15 and 16, 2014, in Washington, D.C.

You are being nationally recognized as an Honoree because of your outstanding academic record, your leadership potential and your desire to contribute to the profession of medicine as a physician or medical scientist(either as a biologist, engineer, software or hardware technologist or mathematician).

.. At the congress you will come face-to-face with:

Winners of Nobel Prize, the most prestigious award in the world;
Award-winning young inventors and scientists;
Prominent medical school deans;
Leaders of medicine; and
Medical futurists.

You will view surgery and have an opportunity to submit questions for the surgeon to answer in real time during the procedure.

Päris huvitav, tekkis täitsa targa inimese tunne ausalt öeldes. Hostema ütles, et pole palju neid inimesi, kellel kõik A'd on, niiet jah, ma tubli. Sain päris mitu-mitu paberit selle ürituse kohta. Muidu on jah kõik vahva, ainult, et üritus toimub Washingtonis ning lennupiletid sinna tuleks ise maksta. Lisaks tuleb maksta vähemalt 1000$ või 1500$, kui tahta ka majutust, toitu ning transpordi lennujaamast hotelli ja värki.
Ma tõesti ei tea, kuidas ma selle sain, sest niipalju kui uurisin, annavad need nimed kooli töötajad, õpetajad, direktor. Ise ma pole meditsiinist ega teadusest nii huvitatud, aga kui oleksin, siis oleks see nii suurepärane võimalus. Selliseid Eestis just uksest sisse ei saja.

America - land of opportunities.

Homme peale kooli lähen Brooke juurde ning sõidame Celinasse, linna, kus ta elas ennem kui juunis Marionisse kolis. Pühapäeval tuleme tagasi. Üritan sellest eraldi postituse teha ning kindlasti tuleb pilte ka.

Esimestel nädalatel tehtud pildid linnast, päris suvi oli siis alles.