Kohal oli 4 erinevat tiimi, mängisime 3 või 4 mängu. Kaotasime mõned, mõned võitsime. Kuna skoori märgiti seal imelikult, mõndasid meie viskeid ei loetud üldse, seega pole kindel. Varsity tulemusi ei tea. Igatahes see linn, Lima, enamus inimesi on seal tumedanahalised. Mu tiim täiega naeris mu üle, kui ma ütlesin, et ma pole kunagi nii palju tumedanahalisi inimesi koos näinud.
Igatahes mänguaega sain seekord juba rohkem, ühes mängus polnud isegi väga viga, kuid teistes tegin ilmselt ikka päris palju vigu ka.
Kui Limast sõitma hakkasime, sõitis meie bussijuht, Crazy Steve, nagu kõik teda kutsuvad, vastu posti. Midagi hullu polnud, kõik muidugi tweetisid sellest kohe, naersime ja sõitsime lihtsalt minema. Veider. Koju jõudsin kusagil 9.30.
Ahjaa, neljapäeval saime oma practise uniformid ning võistlusriided ka kätte. Päris vinged on. Varsti on pildistamine ka.
Laupäeva hommikul oli trenn, nagu ikka. Kui koju jõudsin, ütles hostema, et ta viib mu Walmarti, et endale oma telefoni ostaksin, kuni mu iPhone kohale jõuab, sest nad ei taha, et ma nende telefoni kasutaksin niikaua. Ostsin siis endale mingisuguse ajutise telefoni.
Aaa, Sandra (nende Ghana võp 2 aastat tagasi, kes hetkel ülikoolis on Limas) on ka see nv siin olnud.
Teadsin, et laupäeva õhtul tulevad Marissa sõbrad meile, keda mina ei teadnud. Sandra sõbranna Hannah tuli ka meile ning pidi ööseks jääma. Nad mõlemad käivad ülikoolis ning on 19/20 aastat vanad. Marissa ning ta sõbrad tegid väljas mingi pisikese lõkke, grillisid vahukomme ning sõid.
Me mängisime Sandra ning Hannahiga lauamängu "Life/Elu", mis minu teada peaks ka Eestis olemas olema. Sandra oli niiblond koguaeg ning üleüldse feilisime pidevalt, aga nii lõbus oli. Olime parajasti teise mängu poolepeal, kui meil tuli idee, et läheks ja luuraks Marissat ning ta sõpru ning ehmataks neid. Sandra ei viitsinud tulla, niiet läksime Hannahiga kahekesi.
Hiilisime väga suure ringiga kusagilt naabrite majade vahelt. Me reaalselt roomasime maas, vahepeal mängisime worme/ussikesi või siis rullisime mööda mingit mäge alla end. Terve see aeg rääkisime rumalat juttu, olime mõlemad naerukrampides ning samal ajal üritasime vaikselt olla. Meil läheb maja kõrvalt suurem oja või väiksem jõgi ning kui juba lähemale olime jõudnud, siis Hannah otsustas, et ta hakkab sealt kive välja urgitsema, et me neid terassile saaksime visata, et teisi hirmutada.
Ma lihtsalt naersin ning lootsin, et ta vette ei kuku, kuigi vesi polnud seal üldse sügav, aga külm sellegipoolest. Ta leidis paar kivi, roomasime edasi, ning avastasime, et paari meetri kaugusel on kaks suurt kivihunnikut. Viskasime kive nende juurde terassile ning ise lamasime maas terassi kõrval ning lootsime, et nad meid ei leia ega kuule.
Alguses ei teinud nad väljagi, kuid hiljem tulid täpselt meie juurde seisma rõdule ning rääkisid kui ilus taevas on ning siis järsku vaatas keegi alla ning nägi meid. Niiet lõppkokkuvõttes oleksime me pidanud kiljuma, et neid ehmatada, kuid ei mina ega Hannah ei alustanud, niiet meie missioon kukkus läbi. Aga vähemalt oli meil kohutavalt naljakas.
Loodan ainult, et mu riided lähevad puhtaks sest need nägid jubedad välja. Hiljem saime teada, et Sandra ei suutnud meid leida ning ta läks Marissalt küsima, et kas me oleme neid juba ehmatanud.. Ta on ikka kohutavalt blond pliks, hoolimata sellest, et ta on mustanahaline ning blondidest juustest on asi päris kaugel.
Vahepeal oli Sandral ning Hannahil plaan minna ühele bon firele, kuid kuna keegi ei läinud sinna, siis nad ka ei läinud. Kell 11.15 aeg otsustasime siiski, et lähme chillime niisama selle kutiga, kelle juures bon fire pidi olema.
Kuna selgus, et Hannah ning Preston on ka head sõbrad, siis sõitsime Prestoni juurest läbi ning võtsime tema ka kaasa. Läksime Garreti juurde. Tal oli armas kiisu, võtsin ta sülle ning paitasin ning järsku ta sisises mu peale nagu madu. Muidugi kiljusin ma üle ta kodu ning viskasin kassi maha. Kõik naersid mu üle ning ütlesid, et see oli täpselt samasugune kiljatus nagu õudukates. Järgmisena ei sallinud üks ta koertest mind ning muudkui haukus mu peale. :D
Rääkisime juttu ning varsti hakkasime kaartidega Spooni mängima. Kuulasime muusikat ning laulsime. Lõbus oli. Rääkisime meie koolist, kuna nad kõik on lõpetanud Ridgedale High Schooli ning üleüldse Hannah rääkis ülijubeda loo, mis juhtus kusagil 4 aastat tagasi. Ta sattus mingile peole, kus küll talle tundmatud inimesed segasid ecstasyt ning kokaiini ning kuidas üks poiss oli terve öö krampides ning ta sõbrad, kes samuti laksu all olid, ütlesid, et kui ta peaks ära surema, siis nad viskavad ta lihtsalt tagahoovis olevasse tiiki. Niii jube..
Meile just neljapäeval või reedel käidi rääkimas narkootikumidest. Politsei tuli kooli ning rääkis. Marionis on ikka väga palju inimesi, kes on narkootikumidega seotud. Üsna õudne.
Hannah rääkis õhtul veel ühe loo, kuidas nad ükskord Sandra ning teiste sõpradega jäid kellegi juurde ööseks, kes elas linnas. Ning öösel nad läksid tänavale ning tegid sellist "nalja", et koputad kellegi uksele ning seejärel jooksed peitu, ei mäleta kuidas nad seda kutsusid. Igatahes ühel korral keegi neist läks ning lõi jalaga vastu ühe maja konditsioneeri kasti, ei oska paremini seletada seda. Hannah ning Sandra olid täpselt selle maja ees olevate põõsaste taga peidus, kuid nende varje oli ikkagi näha. Teised jooksid kaugemale.
Uksele tuli ilmselgelt narkouimas mees koos püstoliga ning karjus ja üritas kedagi liikumas tabada, et teda tulistada. Seejärel oli see mees Hannahi ning Sandra poole kõndima hakanud, kuid teised tegid mingit müra millepeale mees segadusse sattus. Sandra ning Hannah pääsesid jooksma ning lõpuks peitsid nad end teiste inimeste aedadesse ning üritasid ruttu selle sõbranna majani tagasi jõuda. See mees kutsus oma sõbra kohale, kes juba paari minuti pärast kohal oli olnud ning nad kammisid koos ümbruskonda läbi.
Kohutavalt jube lihtsalt.
Niiet jah.. Kirjutan taaskord, et mina ei ela linnas, vaid linnast väljas, ning kogu see linn ei ole niihull, üks linnaosa on täis väga väga ilusaid maju, seal elavad arstid, advokaadid jne.
Aga ikkagi, Eestis ma ei kujutaks ettegi, et midagi sellist toimuks minu kodu läheduses.
Igatahes mõtlesime, kas sõita Mount Giliadi, kellegi teise juurde bon firele või mitte, kuid see koht oli u 35 miili eemal ning Hannah ja Sandra kartsid, et mu hostema saab kurjaks, seega me ei läinud. Jõudsime veidi enne 01.30 koju ning mõlemad koduuksed olid lukus. Sandra textis hostisale, ta tegi ukse lahti, naeris meie üle ning küsis, et nooo, õues on külm või? Jõudsime elutuppa ning meile tuli vastu vihane hostema. Ta oli ülikuri, küsis kus me olime ning mida me tegime, miks me nii hilja koju tulime. Ning ütles, et see pole aksepteeritav, et nad nii vastutustundetud on ning minu alles niihilja koju toovad. Mulle ütles, et ma ju tean, et pean talle textima ja teada andma asju, et miks me siis ei saatnud talle midagi.
Ausaltöeldes ma olin üsna segaduses, minu jaoks pole kell 01.30 üldse palju kui tegu on laupäevaga ning me saame autoga koju. Ma ei näinud seal mingit probleemi.
Meil on kokkulepe, et kui ma oma asukohta vahetan, pean küsima luba/teada andma, aga kuna me olime terve aja Garreti juures, siis ma tõesti ei oska öelda, mida ta oleks tahtnud, et ma talle textiksin ning teada annaksin.
Kõndisime üles meie tuppa ning viimane lause hostemalt oli, et "Homme sa küll Prestoni juurde ei lähe, oled kodus." Imeline.
Õhtul rääkisime veel pikemalt juttu Sandra ning Hannahiga, nüüd saan juba palju paremini ta aktsendist aru, esimene kord, kui teda nägin, oli ikka väga raske pihta saada, mida ta ütleb.
Igatahes tänase päeva olin siis kodus, see oli kindlasti kõige mõttetum päev, mis mul siin olles olnud on. Ma ei teinud mitte midagi. Nagu reaalselt mitte midagi. Istusime Sandraga terve päeva meie toas, kuulasime muusikat, rääkisime juttu või magasime, ta jäi päeval magama ning tõusis alles kell 6 ülesse. Vahepeal käisime all söömas ning tulime üles tagasi. Mingil põhjusel oli Marissa ka peaaegu terve päeva oma toas, hiljem tuli Corey talle külla.
Hostisa tegi suure stseeni sellest, et ta jälle meil oli.
Üldiselt üritan eestlastega rohkem distantsi hoida(irooniline, et ma seda väljendit kasutan), kuid täna sai päris paljudega räägitud. Mõnus oli.
Pole hetkel uuemaid pilte panna, kuid kuna täna oli ka isadepäev, siis panen siia ühe pildi oma imelise issiga :)! Ilmselt kõige omapärasem, kuid ikkagi parim paps :)!
No comments:
Post a Comment