Vabandan taaskord, et pole NII pikalt endast märku andnud blogis. Koguaeg on midagi teha olnud ning järjest raskem on olnud blogi kirjutada. Lisaks veel see, et mida pikem paus sisse jääb seda raskem on tagantjärgi kirjutada. Tegelikult on see tekst juba u kuu aega tagasi kirjutatud, aga avaldan selle alles nüüd, sest pole viitsinud pilte üles laadida varem. Selles postituses kirjutan enamvähem ainult Florida tripist, muust elust ja kooli lõpust kirjutan eraldi postituse.
Teisipäeval (15.aprill tegelikult) algas meie tripp Florida poole, üldiselt oli meil koguaeg meeletult naljakas. Kuigi meie seltskond oli kergelt veider, oleksin ma siiski heameelega kauemaks Pensacolasse jäänud.
Teisipäeval (15.aprill tegelikult) algas meie tripp Florida poole, üldiselt oli meil koguaeg meeletult naljakas. Kuigi meie seltskond oli kergelt veider, oleksin ma siiski heameelega kauemaks Pensacolasse jäänud.
Nimelt pakkus üks mu parimatest sõpradest siin - Brooke, mulle ühel päeval, et kas ma tahaksin temaga Floridasse kolledžikülastusele minna. Üks pastor, kes meie koolis asendusõpetajana töötab, pakkus talle, et tema ja ta naine võiksid meid viia Floridasse Pensacola Christian Colleget vaatama, nimelt on nad seda teinud juba viimased 20 aastat ja neil on tutvusi seal.
Tänu sellele saimegi minna ajal, mil tegelikult polnud nn avatud uste nädalgi.
Igatahes peale kooli võttis Brooke ema Deb mind peale ning sõitsime linna. Jõudsime vara kohale ning ootasime Roni ja Karenit, varsti jõudsid nad kohale suure helesinise autoga, täpselt selline, nagu usa filmides inimesed mööda ameerikat ringi tripivad. Panime oma kohvrid autosse ning tahtsime veel nende kirikus vetsus käia, ennem kui sõitma hakkame. Nimelt olid võtmed autos ja auto töötas, aga kuidagi läksid uksed lukku, niiet meil Brookega oli jälle meeletult naljakas ja hakkasime juba lootma, et me ikka tervelt tagasi jõuaks Floridast. Õnneks olid Ronil varuvõtmed kirikus, seega nägime ta kontorit ja pilte ta perest ja lastest ja lastelastest.. Lõpuks hakkasime siiski liikuma ka.
Niisiis autos oli meil ülipalju ruumi, sest seal oli kohti vähemalt 15 reisijale, kuid meid oli ainult neli.
Alguses Karen rääkis meid surnuks oma tööjuttudega, kuidas nad pabereid kopeerivad ning uuris minult, kuidas Eestis maju müüakse ja millised meie lepingud välja näevad. Mainin lihtsalt ära, et nii mina kui Brooke mõlemad oleme seda tüüpi inimesed, kes naeravad kõige peale, mis vähegi naljakas on. Niiet enamus sellest autoreisist olime me naerukrampides või siis üritasime seda varjata, et me naerame, sest tegelikult polnud väga viisakas koht naermiseks.
Brookega
Intelligentne japjap.. USA suuruses popcorn
Sõitsime läbi erinevate suuremate linnade ka, tegelikult polnud need linnad üldse niiii suured, aga lihtsalt Marion on väga väga pisike. Nt esimene oli Cincinnati, kus elab alla 300,000 inimese, aga sellegipoolest olid neil pilvelõhkujad seal ning mulle niiii meeldivad usa linnad. Tahan kunagi tulevikus mööda usat trippida ja nende suurlinnu ka näha, nii amazing oleks.
Igatahes iga paari tunni tagant peatusime kusagil, et vetsus käia ja vahepeal midagi söögiks osta.
Kuna me olime Brookega ainukesed reisijad, siis ruumi oli meil nii palju ning saime mõlemad lausa terve rea endale magamiseks. Teki võtsin kaasa, aga padja unustasin koju ning kõige jubedam asi usa highwayde juures on see, et nende sildadel on mingisugused hambad, et kaitsta silda, kui see kokku tõmbub ja paisub, kuid iga kord kui nendest üle sõita, siis rapub auto meeletult.(Tegelikult pole nii hull, aga kui magada üritad, siis äratab ikka üles küll) Niiet mitmeid kordi ärkasin üles seetõttu. Imelik on veel see, et väga vähestel tänavatel on tänavavalgustus, niiet kui öösel sõidad, siis on ikka päris pime.
Aa, ma ei mainunudki, et sõit Marionist Pensacolasse on vähemalt 14 h pikk. Ma polnud kunagi varem autoga niikaua sõitnud kuhugi. Sõitsime läbi järgmiste osariikide: Ohio, Kentucky, Tennessee, Alabama, ning lõpuks Florida.
Öösel kell 3 äratati meid üles, sest olime jõudnud Alabamasse, kus oli mingi suur rakett, mida nad meile näidata tahtsid. Jubekülm oli seega keksisime ja jooksime ringi Brookega, Karen üritas meist pimedas pilti teha, aga midagi polnud näha. Lippasime ruttu tagasi autosse ning jäime uuesti magama.
Hommikul ärgates olime juba Floridas, kõik oli nii roheline, täitsa naljakas oli. Peatusime Waffle Houses, et hommikust süüa, meiega liitusid mõned noored, kes ilmselt kooli skippisid sel päeval.
Varsti olimegi Pensacolas ning sõitsime ülikooli.
my waffle with chocolate chips and peanut butter
Varsti olimegi Pensacolas ning sõitsime ülikooli.
Wow, kui ilus seal ikka oli. Kõik oli juba nii roheline, palmid ning muud puud ning suured hooned. Üldiselt oli see ülikool täitsa nagu oma linnak, pisikene linnak. Saime omale külastajakaardid ning meid Brookega juhatati oma tubadesse, arvasime, et oleme samas toas. Aga tegelikult olime küll samal korrusel, kuid mitte samas toas. Uksele olid nad riputanud teretulemast sildi, oma tuppa minnes oli seal üks mu kolmest toakaaslasest, tüdruk Jaapanist. Ehmatasin vist teda veidi, kuna ta tormas ruttu toast välja, ilma sõnagi ütlemata, ilmselt oli tal klassi ka kiire. Hiljem kuulsin, et ta on lihtsalt väga tagasihoidlik.
Esimesel päeval me väga midagi ei teinudki, meile tehti tuur ülikooli territooriumil, nägime ujulat, siseuisuväljakut, rulluisuväljakut, ronimisseina, veeparki, bowlingusaali, raamatukogu, sööklaid, tubasid ning kõike muud, mis nende campusel olemas on. Brooke teadis sealt paari inimest, seega saime nendega kokku ning chillisime ja lihtsalt sõime esimesel päeval. Mina oleksin tahtnud kuhugi välja minna sealt territooriumilt, aga Brooke polnud nõus, niiet midagi erilist ei toimunudki. Õhtul tutvusin oma teiste toakaaslastega ka - Kayla, Grace ning Megumi Jaapanist.
Järgmisel hommikul sõime hommikusööki ning läksime tundidesse. Minu esimene tund oli Introduction to Coaching, niiiihuvitav tund oli see minu jaoks. Õpetaja oli ka selline chill mees ja tund läks väga kiirelt. Brookel õnnestus tundides kuidagi niimoodi käia, et teda ei tutvustatud, aga minult küsiti ikkagi iga kord, et kes ma olen ning kust ma tulen, ja no selline formaalne viisakus.
Aa, ülikool, mida külastasime oli PCC - Pensacola Christian College, nende reeglid olid küll nii ranged, minu jaoks oli veidi võõras ja veider. Näiteks tüdrukud ei tohi kanda midagi muud kui kleiti või seelikut, püksid pole lubatud. Seelikud peavad ka vähemalt põlveni pikad olema. Liiga mehelikud soengud naistel pole lubatud, defineeri liiga mehelik soeng..? Õlad peavad olema kaetud ning palju muid reegleid. Kusjuures need riietusreeglid kehtivad ka siis kui ollakse väljaspool ülikooli territooriumi. Samuti on neil kohustuslik käia iga päev teise tunni ajal teenistusel ning pühapäeviti kirikus. Nende teenistus oli selline väga vanamoeline.. oli koor ning lauldi hümne?( ma isegi ei tea, mis see sõna eesti keeles on, vanad kirikulaulud?), aga no inimestele sobivad erinevad asjad ning asjadega harjutakse. Seal koolis oli umbes 4500 õpilast, niiet päris keeruline oli liikuda seal selles saalis tol ajal. Muidugi käisid sinna juurde veel sellised reeglid, et mees ja naine ei tohi kusagil kahekesi olla ning kui tahetakse minna ülikooli territooriumilt välja date'le, siis peab veel inimesi nendega tulema, kahekesi minna ei saa. Minu jaoks oli kõik see nende süsteem üpris veider, aga samas need noored, kes seal õppisid, olid rahul.
Teine tund oli siis see teenistust, peale seda käisime söömas, toiduvalik oli küll päris korralik seal. 8 erinevat liini, kus on erinevad toidud, polnud paha. Peale seda sõitsime Pensacola randa, mida ma väga ootasin. Kahjuks see päev ei olnud eriti päikeseline, sellegipoolest oli nii vinge. Sooja oli üldiselt umbes 18-22 kraadi. Kurb oli muidugi, et punane lipp üleval oli ning ujuma ei saanudki, kuid ookean oli mõnus. Vähemalt võis jalgupidi vees olla, teistele tundus, et vesi on meeletult külm, aga minu meelest polnud midagi hullu, mina oleksin heameelega vette tormanud. Naersime, lollitasime ning tegime pilte Brookega. Kahjuks olime seal ainult paar tundi, sest teistel hakkas igav.. Ma üldse ei tahtnud lahkuda sealt rannast, imeilus valge liiv ning suured lained.. nii mõnus oli lihtsalt.
Sealsamas olid ka inimeste majad, no kui awesome oleks seal elada.
Õhtul otsustasime Brooke ning ühe tema toakaaslase Hollyga ujuma minna basseini. Vesi ja õhk tundusid nii jahedad, kuid alles peale ujumist sain aru, et tegelikult need seinad, mis ujulat ümbritsesid olid pmst ainult putukavõrkude taolised asjad, niiet tuul puhus sealt läbi ning temperatuur oli täpselt sama, mis välisõhk. Vähemalt oli lõbus ja sai naerda. Suutsin muidugi jälle kõige kõvemini kiljuda, kui kusagilt hüppelaualt vette hüppasin. Üllatus-üllatus.
Muidu õhtuti käisime ja istusime Brooke sõpradega kohvikus jne, ühel tüdrukul oli sünnipäev. Tähistasime seda väikestviisi.
Teisel päeval käisin ka ainult ühte tundi vaatamas, anatomy&psychology. See oli üsna keeruline ning veidi igav, kui vahepeal hoolega tähele ei pannud, kadus järg ära. Lisaks rääkis see õppejõud nii vaikselt, et keeruline oli kuulda teda. Kuigi meile öeldi, et kui igav on, võime lihtsalt klassist minema jalutada, siis see tundus kuidagi awkward niiet pidasin vastu seal terve tunni.
Kolmandal päeval läksime ning külastasime National Museum of Naval Aviation'i mis osutus lahedamaks, kui ma oodata oskasin. Nii palju vingeid lennukeid ja asju oli seal, põgenesime Kareni ja Roni eest ning käisime omapead ringi seal. Muuhulgas käisime 4D kinos lennukiga sõitmas, midagi väga erilist polnud ning ma ütleksin, et meie teaduskeskuse 4D filmid on lahedamad Eestis.
Veel leidsime sealt traditsioonilise usa photoboothi, seega tegime pilte ka Brookega. Ostsime endale astronautide jäätist ka, niii imelik oli see. Kõik vedelik oli sellest toidust välja imetud ning jäätis oli vaid tükk kuiva toitu. Ma isegi ei tea kuidas seda seletada, maitse polnudki halb tegelikult. Minu jäätis oli piparmündi-šokolaadi maitseline. Ostsin omale USA lipu ka ära lõpuks, jee. Seejärel sõitisme veel ühe vaateplatvormi/kindluse juurde ning vaatasime seda. Peale seda alustasime oma tagasisõitu Ohiosse.
Hommikusööki sõime ühes Kentucky restoranis, mis oli üks vingemaid kohti, kus ma kunagi käinud olen. Kõik see kujundus ja atmosfäär oli nii lahe, nimelt oli neil kombineeritud pood ning restoran. Kahjuks unustasin oma telefoni autosse ning ei viitsinud sellele tagasi järgi ka minna.
Kuna see nädalavahetus oli lihavõtete nädalavahetus, siis kogu mu ülejäänud pere läksid paari tunni kaugusele sugulastele külla ning mina veetsin nädalavahetuse Brooke juures. Laupäeva õhtul kui tagasi Ohios olime, siis läksime Brooke vanemate Jasoni ning Debiga Jasoni vanemate juurde külla. Tutvusin jällegi uute inimestega ning sai palju süüa.
Tagasitulekuks lubasid Brooke vanemad meil Brookega kahekesi sõita, kuna me läksime kahe autoga. Niisiis käisime ja ostsime endale jäätist. Minu jäätis oli vanillimaitseline ning lisanditeks olid Oreo küpsised, cheesecake, reese's ja šokolaaditükid vms. Võtsin keskmise suuruse, aga see oli niii suur. Ameerika.
Vahepeal tundus meile, et meie taga sõitev auto jälitab meid, niiet veits jube oli. Parim oli siiski see, kui me kuulasime rahulikult raadiot ning järsku hakkas sealt hoopis mingi muu väga creepy karjumine pihta, mõlemad kiljusime ja üritasime raadiot vahetada.
Pühapäeva hommikul sõime vahvleid ning läksime kirikusse, peale seda Brooke läks oma kuti vanaema juurde ning ma ootasin tema kodus koos ta vanematega, sest Preston ja ta vanemad pidid mu peale võtma, kuna mul polnud võtmeid kaasas ja ma poleks muidu koju saanud. Arvatavast tunnist ajast venis sujuvalt 4 tundi. Õnneks ma saan Brooke vanematega nii hästi läbi ja ülichill oli.
Lõpuks jõudsin Prestoni juurde ning sõime ta perega koos ning vaatasime filme.
Veel käisime ühel õhtul National Honor Society üritusel, kus mu õde mingi diplomi sai. Üldiselt tavapärane igav akadeemiline üritus. Kõik pidime seal peaaegu magama jääma.
Ükspäev oli meil koolis FFA päev ning erinevad loomad toodi kohale. Nt hobused, lehm, kanad, muud linnud, laama, sead jne. Inimesed oma kodudest tõid need loomad.. jap, ma elan maal.
Siis ühel laupäeval käisime Tabitha ning ta ema, õe Hannahi ning nende vanaemaga Columbuses shoppamas. Päris mõnus oli, kui välja arvata see, et Tabitha ema terve autosõidu Columbusesse suitsetas. Ning see, et ta küsis minult, et kas ma elan Transylvania lähedal ning peale seda küsis, kas ma olen vampiir. Veidi imelik oli.. Hiljem küsis ta seda mult uuesti, tuli välja, et ta arvas, et Transylvania on eraldi riik.. Kusjuures et usa gümnaasiumist lõpetada, ei ole sul vaja geograafia tundi, niiet enamus neist ei õpi kunagi maailmakaarti ega riikide asukohti vms.
Siis olen veel käinud ning kuulanud oma õde kooriga laulmas, mis on järjekordne igav pereüritus, kust ma pean osa võtma. Iga kord samad laulud, aga ema ja isa tahavad siiski iga kord käia kuulamas teda. Pole hullu, elan üle. Tavaliselt vingume koos ühte teise isaga, kellel on võp Jaapanist kodus, et igav on :D. Aga kuna tema on lapsevanem, siis ta siiski ütleb, et ta peab käima ja kuulama neid laulmas iga kord.
Üritan end sundida kirjutama kõigest muust ka, aga ausalt öeldes arvutis istumiseks pole mul ei tahtmist, tuju ega aega. Hetkel on mul vaid veel 25 päeva jäänud ning ma tahan lihtsalt igast päevast viimast võtta.
Kool on nüüdseks läbi olnud juba nädala aega, kergejõustiku hooaeg sai läbi, bassein on meil peaaegu puhas ja saab ujuma, tavaline temperatuur on +25kraadi.. suvi on hooga alanud. Kui väga hästi läheb, siis ilmub siia varsti postitus mu elust ka siiski.
Ahjaa, tagasi eestisse jõuan 26.juuni 16:10.
Päikest!
Toakaaslased tegid väikse teretulemast kingi ka :)
Üks majadest, kus õpilased elasid
See maja, kus teenistused toimusid
Esimesel päeval me väga midagi ei teinudki, meile tehti tuur ülikooli territooriumil, nägime ujulat, siseuisuväljakut, rulluisuväljakut, ronimisseina, veeparki, bowlingusaali, raamatukogu, sööklaid, tubasid ning kõike muud, mis nende campusel olemas on. Brooke teadis sealt paari inimest, seega saime nendega kokku ning chillisime ja lihtsalt sõime esimesel päeval. Mina oleksin tahtnud kuhugi välja minna sealt territooriumilt, aga Brooke polnud nõus, niiet midagi erilist ei toimunudki. Õhtul tutvusin oma teiste toakaaslastega ka - Kayla, Grace ning Megumi Jaapanist.
Üks restoranidest/söökla?
Aa, ülikool, mida külastasime oli PCC - Pensacola Christian College, nende reeglid olid küll nii ranged, minu jaoks oli veidi võõras ja veider. Näiteks tüdrukud ei tohi kanda midagi muud kui kleiti või seelikut, püksid pole lubatud. Seelikud peavad ka vähemalt põlveni pikad olema. Liiga mehelikud soengud naistel pole lubatud, defineeri liiga mehelik soeng..? Õlad peavad olema kaetud ning palju muid reegleid. Kusjuures need riietusreeglid kehtivad ka siis kui ollakse väljaspool ülikooli territooriumi. Samuti on neil kohustuslik käia iga päev teise tunni ajal teenistusel ning pühapäeviti kirikus. Nende teenistus oli selline väga vanamoeline.. oli koor ning lauldi hümne?( ma isegi ei tea, mis see sõna eesti keeles on, vanad kirikulaulud?), aga no inimestele sobivad erinevad asjad ning asjadega harjutakse. Seal koolis oli umbes 4500 õpilast, niiet päris keeruline oli liikuda seal selles saalis tol ajal. Muidugi käisid sinna juurde veel sellised reeglid, et mees ja naine ei tohi kusagil kahekesi olla ning kui tahetakse minna ülikooli territooriumilt välja date'le, siis peab veel inimesi nendega tulema, kahekesi minna ei saa. Minu jaoks oli kõik see nende süsteem üpris veider, aga samas need noored, kes seal õppisid, olid rahul.
Inimesed teenistusele minemas
Teine tund oli siis see teenistust, peale seda käisime söömas, toiduvalik oli küll päris korralik seal. 8 erinevat liini, kus on erinevad toidud, polnud paha. Peale seda sõitsime Pensacola randa, mida ma väga ootasin. Kahjuks see päev ei olnud eriti päikeseline, sellegipoolest oli nii vinge. Sooja oli üldiselt umbes 18-22 kraadi. Kurb oli muidugi, et punane lipp üleval oli ning ujuma ei saanudki, kuid ookean oli mõnus. Vähemalt võis jalgupidi vees olla, teistele tundus, et vesi on meeletult külm, aga minu meelest polnud midagi hullu, mina oleksin heameelega vette tormanud. Naersime, lollitasime ning tegime pilte Brookega. Kahjuks olime seal ainult paar tundi, sest teistel hakkas igav.. Ma üldse ei tahtnud lahkuda sealt rannast, imeilus valge liiv ning suured lained.. nii mõnus oli lihtsalt.
Sealsamas olid ka inimeste majad, no kui awesome oleks seal elada.
Ron ja Karen
Need rannaäärsed elamurajoonid..
Õhtul otsustasime Brooke ning ühe tema toakaaslase Hollyga ujuma minna basseini. Vesi ja õhk tundusid nii jahedad, kuid alles peale ujumist sain aru, et tegelikult need seinad, mis ujulat ümbritsesid olid pmst ainult putukavõrkude taolised asjad, niiet tuul puhus sealt läbi ning temperatuur oli täpselt sama, mis välisõhk. Vähemalt oli lõbus ja sai naerda. Suutsin muidugi jälle kõige kõvemini kiljuda, kui kusagilt hüppelaualt vette hüppasin. Üllatus-üllatus.
Muidu õhtuti käisime ja istusime Brooke sõpradega kohvikus jne, ühel tüdrukul oli sünnipäev. Tähistasime seda väikestviisi.
Teisel päeval käisin ka ainult ühte tundi vaatamas, anatomy&psychology. See oli üsna keeruline ning veidi igav, kui vahepeal hoolega tähele ei pannud, kadus järg ära. Lisaks rääkis see õppejõud nii vaikselt, et keeruline oli kuulda teda. Kuigi meile öeldi, et kui igav on, võime lihtsalt klassist minema jalutada, siis see tundus kuidagi awkward niiet pidasin vastu seal terve tunni.
Kolmandal päeval läksime ning külastasime National Museum of Naval Aviation'i mis osutus lahedamaks, kui ma oodata oskasin. Nii palju vingeid lennukeid ja asju oli seal, põgenesime Kareni ja Roni eest ning käisime omapead ringi seal. Muuhulgas käisime 4D kinos lennukiga sõitmas, midagi väga erilist polnud ning ma ütleksin, et meie teaduskeskuse 4D filmid on lahedamad Eestis.
Veel leidsime sealt traditsioonilise usa photoboothi, seega tegime pilte ka Brookega. Ostsime endale astronautide jäätist ka, niii imelik oli see. Kõik vedelik oli sellest toidust välja imetud ning jäätis oli vaid tükk kuiva toitu. Ma isegi ei tea kuidas seda seletada, maitse polnudki halb tegelikult. Minu jäätis oli piparmündi-šokolaadi maitseline. Ostsin omale USA lipu ka ära lõpuks, jee. Seejärel sõitisme veel ühe vaateplatvormi/kindluse juurde ning vaatasime seda. Peale seda alustasime oma tagasisõitu Ohiosse.
Astronautide jäätis
Käisime ühte kindlust ka vaatamas
Hommikusööki sõime ühes Kentucky restoranis, mis oli üks vingemaid kohti, kus ma kunagi käinud olen. Kõik see kujundus ja atmosfäär oli nii lahe, nimelt oli neil kombineeritud pood ning restoran. Kahjuks unustasin oma telefoni autosse ning ei viitsinud sellele tagasi järgi ka minna.
Kuna see nädalavahetus oli lihavõtete nädalavahetus, siis kogu mu ülejäänud pere läksid paari tunni kaugusele sugulastele külla ning mina veetsin nädalavahetuse Brooke juures. Laupäeva õhtul kui tagasi Ohios olime, siis läksime Brooke vanemate Jasoni ning Debiga Jasoni vanemate juurde külla. Tutvusin jällegi uute inimestega ning sai palju süüa.
Tagasitulekuks lubasid Brooke vanemad meil Brookega kahekesi sõita, kuna me läksime kahe autoga. Niisiis käisime ja ostsime endale jäätist. Minu jäätis oli vanillimaitseline ning lisanditeks olid Oreo küpsised, cheesecake, reese's ja šokolaaditükid vms. Võtsin keskmise suuruse, aga see oli niii suur. Ameerika.
Vahepeal tundus meile, et meie taga sõitev auto jälitab meid, niiet veits jube oli. Parim oli siiski see, kui me kuulasime rahulikult raadiot ning järsku hakkas sealt hoopis mingi muu väga creepy karjumine pihta, mõlemad kiljusime ja üritasime raadiot vahetada.
Keskmine suurus..
Brooke
Pühapäeva hommikul sõime vahvleid ning läksime kirikusse, peale seda Brooke läks oma kuti vanaema juurde ning ma ootasin tema kodus koos ta vanematega, sest Preston ja ta vanemad pidid mu peale võtma, kuna mul polnud võtmeid kaasas ja ma poleks muidu koju saanud. Arvatavast tunnist ajast venis sujuvalt 4 tundi. Õnneks ma saan Brooke vanematega nii hästi läbi ja ülichill oli.
Lõpuks jõudsin Prestoni juurde ning sõime ta perega koos ning vaatasime filme.
Veel käisime ühel õhtul National Honor Society üritusel, kus mu õde mingi diplomi sai. Üldiselt tavapärane igav akadeemiline üritus. Kõik pidime seal peaaegu magama jääma.
Ükspäev oli meil koolis FFA päev ning erinevad loomad toodi kohale. Nt hobused, lehm, kanad, muud linnud, laama, sead jne. Inimesed oma kodudest tõid need loomad.. jap, ma elan maal.
Siis ühel laupäeval käisime Tabitha ning ta ema, õe Hannahi ning nende vanaemaga Columbuses shoppamas. Päris mõnus oli, kui välja arvata see, et Tabitha ema terve autosõidu Columbusesse suitsetas. Ning see, et ta küsis minult, et kas ma elan Transylvania lähedal ning peale seda küsis, kas ma olen vampiir. Veidi imelik oli.. Hiljem küsis ta seda mult uuesti, tuli välja, et ta arvas, et Transylvania on eraldi riik.. Kusjuures et usa gümnaasiumist lõpetada, ei ole sul vaja geograafia tundi, niiet enamus neist ei õpi kunagi maailmakaarti ega riikide asukohti vms.
Siis olen veel käinud ning kuulanud oma õde kooriga laulmas, mis on järjekordne igav pereüritus, kust ma pean osa võtma. Iga kord samad laulud, aga ema ja isa tahavad siiski iga kord käia kuulamas teda. Pole hullu, elan üle. Tavaliselt vingume koos ühte teise isaga, kellel on võp Jaapanist kodus, et igav on :D. Aga kuna tema on lapsevanem, siis ta siiski ütleb, et ta peab käima ja kuulama neid laulmas iga kord.
Täpselt siis kui me Floridasse läksime, tuli Ohios veelkord lumi maha. See tegelikult sulas ära küll paari päevaga, aga ikkagi.
Igasugused klubid või majad, ma isegi ei tea kuidas kirjeldada neid. Ameerika filmides on alati need alfa ja beeta majad. Niiet jap, need on päriselt ka olemas siin.
Mu kirik
Kool on nüüdseks läbi olnud juba nädala aega, kergejõustiku hooaeg sai läbi, bassein on meil peaaegu puhas ja saab ujuma, tavaline temperatuur on +25kraadi.. suvi on hooga alanud. Kui väga hästi läheb, siis ilmub siia varsti postitus mu elust ka siiski.
Ahjaa, tagasi eestisse jõuan 26.juuni 16:10.
Päikest!
